Costa Blanca

Meie viimased neli päeva Panamal Costa Blancal pidid kõigi eelduste kohaselt olema täis päikest ja luksust. Vähemalt selline mulje jäi meile ette antud Royal Decameron Resort and Villas brošüürist. Ootused olid kõrged ja maandumine seetõttu üsna valulik.

Esmalt teatati meile, et chek in toimub alates kella kolmest ja kuigi siinse reisikorraldaja sõnul pidi see kolm tundi siin mööduma lausa märkamatult, siis mind ajas taoline mitte asjast ette hoiatamine üsna marru. Kahe poole aastase väsinud ja näljase lapsega ei möödu kolm tundi sugugi lennates, seda enam et oleksime asjaga kursis olles oma riietuse ning käsipagasi ka vastavalt olukorrale sättinud.

Mis siis ikka. Ühest väsinust ja pahurast oli hetkega saanud kolm väsinut ja pahurat. Lappasime oma kohvrid uuesti läbi, tegime wc’s kostüümivahetuse ning läksime sööma, et siis aega raiskamata lähitunnid bassu ääres veeta. Pisut enne kolme olime tagasi lobby’s oma kaua oodatud võtme järel.

Kui Panama City 5 tärni tähendas tõega viite tärni, siis Costa Blanca 5 tärni tähendas rohkelt fantaasiat ning nii mõndagi suletud silma. Terrassi uks, mille avamiseks on tõsiseid jõunumbreid vaja ning sulgemiseks lausa metall-latti. Konditsioneer, mille temperatuuri muutmiseks tuli kutsuda kohale kruvikeerajaga varustatud härrasmees. Auguga seif, kuhu 3 dollari eest päevas võid saada täiteks luku koos võtmega (mille kindlasti kannatab sealt eest ka küüneviiliga välja kangutada). Siseviimistlusest ning läbi seina kostva naabrite voodis küljekeeramisest ei maksa siinkohal üldse rääkidagi. Ja kui laevas olime söökide kohapealt juba päris ära hellitatud, siis seal oli üsna keeruline midagi suupärast leida.  

Kruiisil olid enamus toite hoolimata plastiknõudest väga maitsvad ning ma ei suutnud vist ühtegi lõuna- ega õhtusööki lõpetada ilma suussulava šokolaadikoogita. Meie hämmelduseks visati seal alati kõik allesjäävad väljas olnud söögid otse jäätmete sekka (kas või praktiliselt puutumatu tort või mis iganes muu). Mitte kunagi ei pakutud seal eelnevast toidukorrast alles jäänud sööke ka järgmisel korral. Costa Blancal puhusid aga hoopis teised tuuled. Olin 100% kindel, et lõunaks olnud sealihast lükati õhtuks kokku mingi uus kokandusteos ning kui juba lõunal oli see liha nii nätske, et nuga sealt läbi ei läinud, siis õhtusöögil lisakatsetused tegemata. Kõige kohutavam oli minu jaoks aga kohalikke kokkade ja muu taolise personali vorm. Peale selle, et nende riided olid alati jube määrdunud, kandsid nad näo ees jaapanlastelt tuttavaks saanud näomaski. Ei saagi aru kes keda ja mille eest kartma pidanuks. Õudsa tunde tekitas küll ning söögiisu peletas ka. Aga see viimane on ju ainult positiivne :)

Aga hoolimata nendest pisivigadest ja nurisema ajavatest seikadest oli seal väga ilus. Vabalt ringi jooksvad jaanalinnud, sisalikud ja suured iguaanid, nahkhiired ning ämblikud. !,3 kilomeetrit rannariba ning tohutul hulgal erinevaid basseine, baare, restorane ning väikseid hooneid täis numbritube. Väljast oli kõik super - iga rannalõvi unelm.

Mõnulesime enamuse ajast bassu ääres päikest võttes ja ujudes. Hugo istus huuled sinised, aga veest välja tulemast ikka keeldus. Jõime hulgim erinevaid kokteile, mis kõik hinnas sisaldusid. Sõime kilode viisi arbuusi ja ananassi, vaatasime õhtuti ameerika telekanaleid ning veetsime unetuid öid kõrbenud kehaosadel pööreldes. Väga megalahesupertore puhkus oli!

Kahjuks venis "tänu" ilmastikuoludele meie kojunaasmine ning samal ajal kui lennukirattad Vantaas maad puudutasid, hakkas meie laevuke juba sadamas ankrut hiivama. Sel korral venis meie tulemine 3tundi hilisemaks ning kogu protsess võttis kokku pea 30 tundi. Kõige tipuks -  peale selle, et olime niigi kaua mõttetult oodanud, istunud ja passinud- otsustas Finnair meid sel korral millegi veelgi "toredaga" üllatada. Lennukist väljumisel ei lükatud meie lennukit tavapärase lennujaama viiva tunneli otsa, vaid meile saadeti vastu trepp ning bussitransfeer terminali :O Meeldetuletuseks- saabusime +30st -15nesse ja mõnel meist (sh ka Hugol) olid veel plätud varba otsas. Üks härra käis veel vahetult enne bussi astumist kõigi oma kompsudega täiega käna. Tere tulemast koju!!
Kui ükskord õhtuks koju jõudsime, siis jalgealune juba kergelt kõikus ning unepuudus andis tunda. Nagu korralikud pereinimesed ikka, läksime ilusti reede õhtul kümnest tudule ära, et siis peale kangema väsimuse kadumist, taas öösel kahest ärgata ning uut und ootama asuda :) Ajavahe teeb mõnuga oma tööd! Mina sain lõpuks viiest uuesti magama ning mõnusat mõnusat magusat und jagus lausa kolmeni päeval. Eks näis kuidas edaspidi kujuneb. Keegi tark tädi teadis rääkida, et ajavahe mõjub veel 2 kuud peale reisi. Et siis ongi paras aeg aprilli algul Vietnami poole põrutada ja kõik taas segamine lüüa!