New York on tõeline hiigellinn tungleva rahva ning pidevate ummikutega, mida saadab ühtlane inimeste sumin, autode signaalid, uilgavad sireenid ning liiklusreguleerijate viled. Koos eredalt vilkuvate suurte reklaamtahvlitega, auravate kanalisatsiooniluukidega ning jalge all väriseva metrooga, moodustab see ühe suure ja kirju kompoti, mille kiire sisse ahmimine võib olla samaväärselt põnev ning väsitav. Meie avastused suurlinnas aga algasid juba traditsiooniks saavate väikeste seiklustega.
Lisaks meeldivale ärevusele uude linna jõudmise üle, lisas põnevust juba lennujaamas ühest oma kohvritest infokirjakese leidmine, milles teatati, et meie kohver on osutunud läbiotsitunuks ning andke andeks, kui selle käigus ka kohvri lukk olude sunnil rikutud on saanud. Nagu veel üks kohvrijuhtum meil puudu oleks! Õnneks oli tegemist Ergo uue kohvriga, mille lukustussüsteemide loomises on arvestatud taoliste turvalisuse kaalutlustel läbi viidavate sissetungimistega. St. kohvril on selleks spetsiaalne võtmeava, mille kaudu on vastavatel instantsidel võimalik seda vajadusel avada. Kohver terve, asjad alles - taksosse ja hotelli!
Kui meie Miami hotell oli olnud üsna tavapärase numbritoaga, kus viimasel kahel ja poolel päeval puudus küll hoolimata mitmetest märkustest vannitoas ja garderoobis elekter ning televiisoril pilt (ühel õhtul teatas vastuvõtuneiu meie mure peale, et töömees on juba koju läinud ja niimoodi pimedas ongi ju romantiline! Eeee.... wc's käija?!) ning Orlandos oli meil totaalne nelja tärni kuurorti luksus, siis New York suutis meid hotellivalikuga ikka tõsiselt proovile panna. Saabusime hilisõhtul ning tõesti väsinuna, checkisime end sisse ja liikusime antud numbritoa poole. Koridori sisenedes vôis märgata selle lõpus olevat avatud uksega pisikest tuba. Tool uksevahel, jahe ja rõske; elektriradiaator vannitoa pistikusse susatud ning radikas ise koridori lohistatud; suur puhur undamas teises toa otsas. Tuppa mahtumiseks olime sunnitud ohates kogu kaadervärgi pistikutest eemaldama ning toanurka lükkama. Mis mõttes?! Istusin voodile ning tõmbasin kingad kingad jalast. Aaaaa...!! Vaip on niiske! Mis toimub? Avame kardinad vaateks vastasseinale ning akna all laiuvale pisikesele kuurikatusele. Selgus, et aknad ei lukustu. Mitte üks neist. Kuhu me sattunud oleme? Võideldes väsimuse, tüdimuse ning eestlasliku tagasihoidlikuse ning leplikusega (oleme ka hullemates oludes ööbinud), otsustasime siiski kisa tõsta. Tulemuseks vabandused, tasuta hommikusöök, töömehe poolt kinni löödud aknad, töötajate nõutud näod (oli öise vahetuse algus ning totaalne teadmatus toas toimunust) ning hiline uinumine suurlinna möllu taustal selles samas rõskes minitoas. Kuna kogu hotell oli täis bookitud, siis pidime uue toa saamiseks ootama järgmise päevani ning selle toaga olid juba toaga oli meie õnneks juba palju paremad lood.
Kuna me ei tulnud New Yorki magama, siis oli plaan oma kahest ja poolest päevast maksimum välja pigistada. Nagu enamus reisidel, läks ka sel korral meil ilmaga pisut nihu, nii et esimesel päeval saime mõnusat sombust ja jahedat vihmailma "nautida" ning teise päeva maiusroaks päikesepaiste kõrvale õnnestus meil saada talviselt jäine ja läbilõikav tuul. Kaks päeva sõitsime sightseeingu bussiga mööda linna ringi ning külastasime huvitavamaid vaatamisväärsusi ja kuulasime erinevate tuurigiidide jagatavaid fakte, nägemusi ja arvamusi. Neid viimaseid on nad väga tragid jagama ning enamasti ka ülimalt häälekalt. Harjumatult intensiivne on nende kõne ja käitumine ning kohati ka üsna väsitav ja minimaalsel määral olulist infot sisaldades. Mõni giid oskas seevastu ka palju huvitavaid fakte ning põnevaid lugusid rääkida. Paraku ei ole võimalik New Yorkis võimalik miskitpidi saada üle ega ümber 9/11 poolt põhjustatud tagajärgedest ning see on siin vähemal või rohkemal määral igaüht puudutanud. Ka üks meie tuurigiididest kaotas tol päeval 47 inimest oma tutvusringkonnast. Juba ajaloolisele kohale uue ning peagi valmiva 1776 jala kõrguse torni vaatasime ka oma silmaga üle ja niisamuti justkui kohustusliku vauadussamba, Time Square'i ning kõik muu olulise ning vähem olulisema. Selles osas on hop on, hop off väga tänuväärne süsteem, et annab võimaluse saada kiire pildi vähese vaevaga ning saada põnevat infot ilma nina raamatus istumata. Pilet võib küll tunduda esimese hooga pisut soolane ning giidide otsesed jootrahavihjed sinna otsa lausa lauslollus, kuid asi on ka seda õnneks väärt (jootraha küll pigem mitte) :)
Jootrahaga on USAs aga omaette põnevad lood. Seda tahavad kõik, kõikjal ja palju! Söögikohas on see täiesti normaalne, hotelli hommikusöögilauas aga pisut juba ebamugav, ostetud ekskursioonil nõme ning taksos puha arusaamatu. Raha on ameeriklastele üldse ääretult oluline ning kus vähegi võimalik, märgitakse alati ära summad ja hinnad, kus mis palju maksma on läinud, suur on kellegi varandus jne. Viimane teema jookseb neil ka alati kohustusliku osana vestlusest läbi ning summad kütavad kirgi. Peaaegu sama aktuaalne on ka kehakaal ning kohtuvaidlused. Telekanalites jookseb lakkamatult erinevate kaalualandajate ja kehatrimmijate reklaame, mille vahepeale on enda promomiseks eetriaega ostnud ka parimad advokaadid, kes lubavad SINU nimel süüdlasted viimse pennini tühjaks pigistada.
Nagu igas teiseski riigis, on ka siin ohtralt põnevaid kiikse, mis toredalt seda riiki meile meenutama jäävad. Toredad on näiteks äratundmised, nähes filmidest tuttavaid stereotüüpe: pika patsi, suure õllekõhu ning luitunud nokamütsiga rekkamehi, pintsaklipslasi New Yorki tänavatel ja kohvikutes sibamas, üüber-pakse nekutädisid üle rahvamasside bläkutamas ja lõkerdamas, silikoonitud tšikke Miami beachil ning tõmmusi võõramaalastest koristajad, taksojuhte, teenindajaid jne, jne, jne. Lisaks on Ameerikas täiesti normaalne, kui poemüüjad laulavad tööpostil täiest kõrist ning kaubavalik võtab poodides silme eest kirjuks; normaalne on, kui õhuruumis on tihedam liiklus, kui kodutänaval; enesestmõistetav on meeletu kilekotimajandus, mis hõlmab endas ka meeletut ostlemist ning protsessi lõpuks asjade topeltkottidesse ladumist; täiesti igapäevane on tänavaid ummistavad kollaste taksode hordid, tunglevad inimmassid jne, jne, jne. Paljuski ei ole see kõik omane vaid Ameerikale, kuid pisut võõras meile. Kuid siiski vaid Ameerikale on omane filmidest tuttav kõnemaneer ning kohati lausa äraleierdatud paigad. Samuti inimeste meeletult vaba olek ning teinekord liig-ehe ameerikalik keep smileing. Viimane võib olla küll meiesugustele pisut võõrastav, kuid eelistan iga kell siinset võlts-sõbralikku teenindust, kui eestlaslikku tüdinud ja tühja pilku ning kehva teeninduskultuuri(ehedat kontrasti saime kogeda juba New Yorkis Ukraina restos söömas käies - ülimegamaitsev toit, kuid hoopis teise temperamendiga teenindus, kui USAs tavaks :)) Hei fokes! Hei guis! Take it easy! - on tavapärane kohalike teenindajate kõnemaneer. Lõpuni tekitab aga pisut segadust nende pidevalt tervituseks üle huulte libisev: "How are You?" Tean, et kedagi tegelikult ei huvita, kuidas mul läheb. Keegi ei taha kuulda mu elulugu ega infot viimastest tegemistest. Ja ega ma püüagi vastata, lihtsalt tervitan vastu. Senini pole ka keegi kurtma hakanud, et ma nende käekäigu päringule täpsemat vastust pole andnud, kuid harjumatuks jääb see lõpuni välja - küsija suu pihta ju ei lööda ning pisut kehva tunde jätab niimoodi küsimust ignoreerida :)
Kokkuvõtteks oli Ameerika tore ning kuna riik on suur, siis satume sinna kindlasti ka tulevikus seiklema. Meeldejäävaid elamusi ja juhtumeid jagus meil ikka kuni lõpuni välja, kuid kahjuks kõike ei jaksa siia kirja panna. Olgu siis mõningateks märksõnadeks: haltuuraotsana salaja kohvreid kiletavad NYi lennujaamatöötajad; kas Duff beer on hea; misasi on Simpsonid; päevane ööbimine Lissaboni pansionaadi sviidis; kaotatud fotokaamera.... ja ehk siis selleks korraks aitab ka :)
