Panama kanal ja muud toredat

Tänane äratus oli kell 6. Hugo ei suutnud kauem oma erutust vaos hoida ning nõudis starti. Aga varahommikul ongi pisut kergem...kuumus pole nii metsik ning rahvast ehk liigub ka pisut vähem.
Päeva esimene katsumus oli leida taksojuht, kes suudaks mõista inglise keelt ning seda paremal juhul ka ise rääkida. Umbes neljas peatatud takso osutus üsna sobivaks ning nõustus tegema meile soovitud ringreisi 6o dollari eest. Ja päev võiski alata. Esimene peatus Miraflores!
Ligi 100 aastat vana Panama kanal on kindel must see, kui juba siin kandis olla, ning Miraflores on selle uudistamiseks üks sobivamaid kohti. 8 dollari eest per nose on võimalik külastada muuseumit, mis annab ülevaate kanalist ja selle ajaloost ning spetsiaalset platvormi, kust võib jälgida, kuidas tohutud laevad läbivad kitsukest kanalit oodates kannatlikult lüüsides vee taseme tõusu ning langust. Tundub uskumatu, kuid kõige-kõige suuremad laevad peavad kanali läbimise eest tasuma 300-400 tuhat dollarit :O ning kanali läbimine iseenesest võtab aega u 8-10 tundi.
Muideks, Panama City on ainus koht maamunal, kus vihmametsad asuvad veel linnale nii lähedal. Otsustasime võimalust kasutada ning teatasime taksojuhile, et teine peatus on Gamboa rainforest (seda soovitati mulle hotelli retseptsioonist). Mida kaugemale linnast liikusime seda lopsakamaks muutus loodus (olime kesklinnast ehk 30 minuti autosõidu kaugusel), kui taksojuht pööras kusagile metsavahe teele ning võttis suuna üles mäkke. Tekkis juba kerge kahtlus...mis kahjuks osutuski tõeks. Gamboa Rainforest oli suure puhkeresordi nimi :) Natuke seletamis taksojuhiga ning kohaliku hotellipersonali ning tuurikorraldajaga ja otsustasime tagasi kesklinna siirduda. Nii palju siis ehedast vihmametsast. Oleksin pidanud siiski pisut enam eeltööd tegema. Tagasiteel hakkas taksojuhil meist vist pisut kahju ning ta osutas tee ääres olevale pisikesele looduspargile. Vaatsime natukene ahve (küll puurist), sõime jäätist ning Hugo möllas kohalike lastega suurel mänguplatsil.
Tegime täna ka lõpuks korraliku lõunapausi ning Hugo magas 2,5 tundi. Et mitte lasta end segada, riputasime tesipoole ust sildikese, millest ei lasnud segada end aga hotellipersonal. Üks hetk helises toas telefon, läbi mille avaldati soovi meie tuba koristada. Ehk oligi viimane aeg end püsti ajada ning teha viimane ring linnas, kust homme juba lahkume.
Õhtune retk viis meid kohalikku suurimasse kaubanduskeskusesse Allbrook Mall'i. Kui pidasin siiani Roccat tüütult suureks, siis tänane kaubamaja oli sellest vähemalt kaks korda suurem. Kahtlustan, et pisaut enamgi. Nimelt on keegi tark onu (või tädi) arvestanud, et kui veeta keskuse igas poes vähemalt 10 minutit, siis kuluks kogu selle ostukeskuse läbimisele kokku 56 tundi - nädalavaetus šopahoolikutele?!. Pealegi oli tunne, et tänasel laupäeva õhtul olid kogunenud sinna kõik need 1,7 miljonit linnaelanikku. Melu oli igaljuhul suur. Muusika mängis, karusell pöörles ning inimesi vooris aina edasi ja tagasi. Aga ühtegi ostu meie seal igatahes ei sooritanud. Enamus kauplused müüvad siin välimuselt väga odavat ja mitte kõige kvaliteetsemat kaupa. No ei kutsu ostma, tee mis tahad.
Hugo on kogu reisist vaimustuses ning naudib kõike täiel rinnal. Kuigi nina on veel kergelt tatine ja köha annab ka aeg-ajalt kuulda, pole siiani õnneks millestki tõsisemast ühtegi märki. Oleme igaljuhul väga rahul, et siiski viimase hetke vanaemade keelitustele ei allunud ning Hugo endaga kõige kiuste kaasa tarisime. Tal on siin tõesti tore ning ka endal on 2,5aastasega juba tunduvalt kergem ning lõbusam reisida. Tohutuid emotsioone tekitavad temas siin näiteks kohalikud bussid. Nimelt kasutakase siin ühsitranspordiks vanu Ameerika koolibusse, mis on üles tuunitud ning võivad õhtupimeduses paista kui tsirkusekaravanid. Mul on algusest peale olnud paras kiusatus mõnega neist sõitma minna, kuid kuna neid peetakse üsna ebaturvaliseks, oleme selle plaanist välja jätnud. Pealegi puudub bussidel igasugune graafik ja nagu ma Panama sihtkoha kirjeldusest lugesin, liiguvad bussid vahemikus 05.00-23.00 ning vaid jumal teab kuhu :)
Homme loodetavasti magame natukene kauem ning veedame oma hommikupooliku hotelli bassu ääres mõnuledes. 12.00 on taas start ning 1,5 tundi hiljem peaksime Vaikse ookeani asemel nägema juba Atlandi ookeani, kus ootab meid üks mõnus laevuke, mis viib meid järgnevaks nädalaks Kariibidele seilama. Plaani järgi ootavad meid ees kaks peatuspaika Columbias ning seejärel Hollandi antillid, ehk ABC saared- Aruba, Bonaire ning Curacao. Tagasi Panamale jõuame järgmisel pühapäeval, et veeta oma viimased neli päeva vinges rannakuurortis pelgalt puhates.
Minu kurvastuseks on kruiisilaeva hinnad tohutult üles aetud ning peale 7 dollarilise õlle võib sealt saada ka internetti tunnihinnaga 35 dollarit :) Ma kahtlustan, et järgneval nädalal meist rohkem kuulda ei ole.

 Panama kanal

 Sisenemine kanalisse läbi tankeri vaatevinkli

 Kohalikud lõbustused lastele

Panama City

Vaeva väärt!

"How much is..." hakkasin Helsingi sadamas esimeselt vabalt taksojuhilt hinda uurima, kui juba kõlas "Kas räägite äkki eesti keelt?" Pool tundi hiljem ja 37euri vaesemana jõudsime Vantaa lennujaama lähistele hotelli, kuhu transportis meid üks väga tore eesti keelt kõnelev soome onu - tema naine oli Tartust pärit.
Juba 8 tundi hiljem, neljapäeva väga-väga varahommikul olime Vantaa lennujaamas. Hugo nõudis juba oma tavalist autosõitu ning meie otsisime seda müstilist kohta, kuhu oleks võimalik oma talveriided ootama jätta. Putka leitud ja minu naiivne küsimus, kas teenus ka maksab midagi sai vastuseks neiult kerge muige ning vastuse, et kaks jopet kaks nädalat 4 euri. Jõudsin juba mõelda, et hullult röövivad, kui juba taipasime, et jutt ei olnudki vaid 4 eurist vaid 40st. Lõppkokkuvõttes õnnestus tädile loovutada siiski lausa 50 euri kõikide meie jopede ning Hugo saabaste eest.
Meie 15 tunnine lend möödus nagu lennates :) Kui mina ei ole kunagi just kõige suurem asi lendamise fänn olnud ning igasugune turbulents sunnib mul küüned istmesse lööma, siis õnneks Hugo tunneb lennates end kui kala vees. Mida rohkem raputab, seda enam vidukile vajub silm ning kukub pea. Nii veetist tema vähemalt 4 tundi õhulennust. Hotelli saabusime kohaliku aja järgi nii õhtul viiest, kui kogu elu linnas justkui alles algas. Meie bioloogiline kell tiksus aga omasoodu ning kuna kodumaal tiksus kell juba üle südaöö, keerasime end ka üsna pea tudule.
Muideks... meie siinne hotell on väga super ning omab viite tärni ka meie mõistes. Kogu hotell on aga nii külmaks jahutatud, et tunnen puudust mõnest soojast kampsunist ning villastest sokkidest :)
Nii öösel kolmest oli väga "meeldiv" üllatus, kui mu telefonihelin andis märku, et kodumaal on inimesed juba ammu ärkvel. Tnx Elis! :D Õnneks suutsime siiski end nii seitsmeni voodis hoida,et seejärel oma uut ja kauget sihtkohta uurima asuda.
Kui oma reisi kunagi planeerima hakkasime, siis esimene mõte, mis mul Panamaga seostus tekkis - agul. Ja tundub, et sama mõte on automaatselt sähvatanud ka teiste pisikiestes peades, kellele oma sihtkohta maininud oleme. Tegelikult on Panama City puhul tegemist tõeliselt suure linnaga, kus elab rohkem inimesi, kui Eestis (1,7 miljonit kusagil) ning linn on täis tikitud kõrghooneid, mille ehitamisele ei paista lõppu tulevat. Mere ääres on näha, kuidas kaugel eemal seisab rodu laevu, kes ootavad pääsu Panama kanalisse, rikkudes ühtlasi niimoodi kogu rannikuvee ning muutes selle ujumiskõlbmatuks.
Tegelikult oleme me Panamast ikka üsnagi vaimustuses. Tegemist on suhteliselt avamastamata kohaga, ehk et turiste liigub siin suhteliselt vähe ning kõik, mis sa näed on ehe. Inimesed on tohutult viisakad ning sõbralikud ning seda mitte sellepärast, et sooviksid sulle seitset kaamelit müüa. Kontrastiks kõrghoonetele ning elava liiklusega linnale paikneb veidike eemal vanalinn, kus on tunda mõnusat lõunamaa hõngu ja ehedat kohalikku elu, kus ka hinnatase on absoluutselt midagi muud, kui kesklinnas. Muidugi ei tohi ennast päris ära unustada, sest ehe elu võib liigagi reaalseks minna ning sind millestki väärtuslikust ilma jätta :) Seda tuletavad meelde tänavatel patrullivad politsei onud, kes ei süstinud minusse küll eriti turvatunnet vaid pigem hirmu ning ohutunnet.  Elamusi ja muljeid on palju ning ehk jaksu nendest ka edaspidi rohkem pajatada.
Naudime nüüd oma maast laeni aknast mõnusat vaadet kõrghoonetele ning peame plaani homseks. Sest ülehomme on juba aeg edasi liikuda.

Suured kohvrid, suured mured :)

Peaksin olema juba pakkimise meister. Nii kümneid kordi olen koostanud nimekirju, et midagi ei ununeks. Enamasti see ka õnnestub ja pigem pean koju naastes taas tunnistama, et nii viis särki lamab kohvri põhjas puutumatault ning lisaks kõik see muu nodi, ilma milleta oleks suutnud ka sel korral ellu jääda...
Viimasel kahel aastal on aga meie reisiseltskond laienenud ühe liikme võrra. Meid on nüüd kolm :) ja kui Ergo suudab enam-vähem ise otsustada, mida kaasa peaks pakkima (olen siiski sunnitud alati läbi viima ka kerge harvenduskuuri), siis Hugo puhul on tegemist lausa eluliselt oluliste valikutega. Olen vähemalt kaks nädalat pead murdnud, kuidas meil õnnestuks ära sisustada need 15 lennutundi selles tohutult "suures" lennukis. Mäletan veel liigagi hästi seda 14-tunnist piinapinki, kui neli aastat tagasi samat tüüpi lennuga Brasiilias käisime. Ja tol korral oli meid veel kaks! Nii moodustavadki poole meie käsipagasist kõiksugu kleepsuraamatud, lihtsalt raamatud, mängud, autod, arvuti multikatega .... Tegelikult piisaks vist vaid ühest I Phone'st, et kogu see aeg sisustatud saaks. Kahjuks pole aga aku piisavalt tugev ja maandudes võibolla mitte enam ka telefon :)
Aga oleks siis see lennusõidu sisustamine meie põhiprobleem! Kahjuks peame sel korral võitlema veel lisaks Hugo nohu ning tugeva köhaga, millest üks võib õhku tõustes pöörduda kõrvapõletikuks (juba kogetud) ning teine süveneda ning osutuda kopsupõletikuks. Nii me siis lähme pöidlad pihus, kott tablette täis ning loodame parimat. Sellel reisil lihtsalt EI OLE võimalik veeta ühtegi päeva toas haige olles. Liiga tihe graafik, et puhata :)

Aga õhtuks siis Helsingisse ning 24h pärast õõtsume juba kusagil Atlandi kohal. Kohtume Panamal!