Käidud, tehtud, nähtud

Ja hakkabki taas otsa saama! Homme pärastlõunal asume oma pikale-pikale koduteele, mis kestab ligi 30 tundi ning millest ligikaudu poole veedame kõrgel õhus. Pühapäeva ennelõunal maandume aga juba kodus ning eeldatavasti veedame terve pühapäeva koduvoodis uneledes ja taastudes .....mmmmm.

Kuid enne ärasõitu veel pisut ka sellest, mida siin teinud ja näinud oleme:
Langkawi ei olegi vaid üks ilus tore saar, vaid see hõlmab endas tegelikkuses lausa 99 ilusat ja toredat saart. Ning kui parasjagu juhtub olema vee tase piisavalt madal, siis on neid saari kogunisti 104. Pulau Langkawi (kus meie siis oleme) on saartest kõige suurem ning koos pealinna Kuah'ga ka kogu selle kupatuse keskuseks. Iseenesest on tegemist üsna väikese saarega, mille risti läbimine võtab ehk aega maksimaalselt tunni ning sedagi pigem kehvavõitu või liigselt mägiste ja käänuliste teede tõttu.

                     Oriental village
  Liiklus on siin vasakpoolne ning seetõttu loobusime me sel korral ka autorendist. Kuigi kütus on odav (u.50 eurosenti liiter) ning rendihinnad üsna mõistlikud, ei kaalu see üles liigset riski. Ilusate vaadete nautimine üheaegselt vasaku käega käike vahetades ning vasaku (!) jalaga gaasi vajutades, üritades samaaegselt hoida end õigel pool teed ning ragistades ajusid parem- ning vasakpööretel teistele teed andes.... Neid turiste ja maanteeseiklejaid on siin saarel juba küllaga. Kuna saarel puudub ka korralik ühistranspordisüsteem, siis ongi kõige mõistlikum kasutada autorenti koos kohaliku juhiga või taksot. Õnneks soosivad mõlemaid variante nii vahemaad kui hinnad.

               Loomapargis jänkusid söötmas
Nagu eelnevalt olen maininud, siis on Langkawi tax-free saar ning seda aastast 1987, mil loodeti taolise sammu abil edendada siinset turismi. Kõik ootused-lootused ka täitusid ning kunagisest vaiksest ja rahulikust paigakesest on saanud turistidele vägagi atraktiivne sihtkoht. Vaevalt et kõik need tegelased siia küll odava õlle pärast lendavad, kuid ehk boonuseks seegi. Pigem on turistile meelepärane, et Langkawilt leiab enda jaoks igaüks miskit. Siin on nii ilusat loodust kui materjali aktiivseteks tegevusteks. Samas üheksat päeva, nagu meie siin veedame, see kõik ehk ei vääri - piisaks suurepäraselt ka 3-4st, et siis taas nelja tuule poole rõõmsalt edasi põrutada. Kui on aga soovi lihtsalt logeleda nagu meie enamuse ajast oleme teinud, siis selleks on see tegelikult suurepärane koht. 

Temperatuur on Langkawil aastaringi 25-30kraadi ning tõsised vihmaperioodid siin puuduvad, samas kui teispool Malaisia rannikut võib kohati olla vihmadest põhjustatud suuri üleujutusi. Antud fakt mängis ka meie sihtkohavalikul tegelikult väga suurt rolli. Kui algselt sai piilutud pigem Indoneesia ning teiste toredate sihtkohtade poole, siis lähemal vaatlusel selgus absoluutselt nõme tõsiasi, et tegelikult võib paljudes kohtades suure tõenäosusega saada jaanuari kuus päikese asemel pigem vihma. Me küll pole mingid suhkrust poisid ja oleme kodus (ning ka enamikel reisidest) üksjagu vett saanud, aga siiski.... Puhkus, eriti koos lapsega, võiks olla vähemalt ilma suhtes kindlapeale minek. 

Kuna Langkawi asub vaid 30 kilomeetri kaugusel rannikust ning 45 kilomeetri kaugusel Tai piirist, siis on saar asukoha mõttes väga hea läbikäigukohana. Seda soodustab ka hea lennu- ning laevaühendus mandri ning teiste saartega. Sedamoodi võibki saarel näha kõiksugu erinevaid turiste nii huvide kui päritolu koha pealt. Tai piiri lähedus on tinginud ka asjaolu, et saarele on pesa teinud Malaisia merevägi. Samuti oli Langkawi üks nendest aladest, mida tabas 2004 aastal (kui nüüd ikka õieti mäletan) palju kurja teinud tsunami. Õnneks ei olnud siinsed kahjud väga suured ning ühtegi inimhinge seeläbi ei kaotatud.

Nagu öeldud, on siin ümberringi küllaga nii suuremaid kui väiksemaid saari ning mõnda neist külastasime ühel pärastlõunal isegi. Võtsime mõneks tunniks personaalse laevatripi lähisaartele ning piilusime ringi. Meie kohalik paadimees lükkas aga kohe gaasi põhja ning tegi meile sõitu kogu raha eest, ise seda mererallit ilmselgelt nautides. Külastasime nn. raseda naise saart, mille nimi tuleb saarel kõrguvate mägede kujust (peab üsna tähelepanelikult vaatama, et see rase naine sealt üles leida). Selle saare keskel asub mereveest tunduvalt kõrgemalt tasemel suur mageveejärv, mida olin juba silmanud lennukiga maandudes. Kahjuks annabki efektsete vaate pigem sellest ülelend, sest järvekaldalt vaadates on tegu eheda ..... järvega :) Ehk siis kari turiste 10meetri sügavuses järvevees ujumas. Õnneks saime tänu personaalsele laevatripile ise oma ajastust sättida ning astusime saarelt läbi, kui seal juba vaikseks hakkas jääma. Lisaks käisime merel väikeses koopas nahkhiiri vaatamas ning teisel saarel kotkaste toitmist vaatamas. Viimasena panime jala maha ühel ilusal rahulikul rannal, kuid kuna päike hakkas juba madalale liikuma, siis põristasime oma laevukesega peagi tagasi kodupoole.

                          Leia pildilt rase naine

                       Nahhiirte tudukoobas

                       Järveke saarekesel

                         Mitmeotstarbelised köied :)

Õnneks on viimastel päevadel nii saarel kui ka hotellis tunduvalt rahulikumaks jäänud. Enamus inimhordidest, kes olid sabunud uue aasta pidustusteks, on lahkunud ning vahepeal juba lärmakaks muutunud hotelliterritoorium ja hommikusöögilaud on taas mõnusalt rahulikud. Meie vanitoaaknast kostab endiselt kukkede kiremist ning kõiksugu lindude kõikvõimalikke hääli, mis muideks kõlavad kangesti kui Angry Birdsi soundtrack. Tegelikult ei saagi siin nendest vihastest lindudest mitte kuidagi enam üle ega ümber. Juba Hong Kong oli täidetud erinevate aksessuaaride, mänguasjade, kellade, kottide, särkide ja mille kõigega veel, mida ehtisid Angry Birdsi logod ja linnud. Olukord pole kehvem ka Langkawil ning kardetavasti on kogu Aasia sellest hullusest nakatunud ning tänavad kõikjal täidetud kurjade linnunägudega.

                          Tigedad linnud
Sama kurjade linnunägudega seisime me pühapäeva õhtul kohaliku cable car'i järjekorras. Tegemist on väga järsu nurga all 700meetri kõrgusele roniva funikulööriga :) , mille läbimist kroonib kõrgustes mägede vahel asuv nö. ripp-sild. Meeletus palavuses suutsime esimesel korral ligi tunnikese vastu pidada, kuid kuna kogu üritus tundus väga ebaaus kaasa reisiva lapse suhtes, siis otsustasime siiski loobuda. Järjekorrast taganedes selgus loomulikult ka tore võimalus maksta piletirahale ekstra 50kohalikku (12€) inimese kohta juurde, mis taganuks otseses mõttes punase vaiba ning otsetee kondlisse. Me otsustasime siiski selleks korraks loobuda. Teisipäeva õhtul läbisime sama tee uuesti, kannatades endiselt järjekorras seismist. Kuna tegemist oli õhtuga, siis oli inimesi vähem ning jõudsime kogu järjekorra läbida ehk kolmveerand tunniga. Samas pidime tõdema, et õhtune külastus maksis meile võimaluse külastada põnevat ripp-silda, kuna see suletakse ettevaatuse mõttes pisut enne päikeseloojangut. Sõit üles oli aga niigi piisav piin (minu jaoks ikka) ja pealegi olid vaated platvormilt päikeseloojangule, ümritsevatele saartele ning loodusele vägagi suurepärased.

Peale vaadete nautimist külastasime koos saarel viibinud sõpradega ka kohalikku kaluriküla söögikohta. Sõitsime oma rendibussi ja selle juhiga kusagile metsaga varjatud külakesse, mida ise vaevalt otsida oleksime osanud. Tegemist oli kohalike söögikohaga, mis oli varustatud kõikvõimalike värskete mereandidega, mida igaüks endale ise sobival hulgal valis ning mis talle seejärel meelepärasel moel söömiseks valmistati. Pisut vaadati meid seal kohalike keskel kui tulnukaid, kuid toit oli maitsev ning kõik jäid hoolimata nigelatest sanitaartingimustest elu ja tervise juurde. Isegi Hugo, kes küll vaid näpuga riisi nokkis ja arbuusimahla jõi.

                     Õhtusööki valimas

                       Enne

                     Ja pärast

Hugost rääkides, siis tema on omas sõiduvees. Reisides alati tõeline seltskonnahing ja kõikide onude-tädide lemmik oma julguse, nunnude nägude ja edevusega. Absoluutselt ei liialda, kui ütlen, et ta on mitmekümnete, kui mitte sadade :), inimeste poolt läbi katsutud. Valge laps on kohalike ning ka mõningate turistide jaoks vastupandamatult armas ning teda on vaja kohe kindlasti silitada, põsest näpistada või kuis iganes korrakski puutuda. Pildi tegemisest ei hakka rääkimagi. Hugo vaid naudib olukorda ning teab, et viisakas on tädidele-onudele ilusti naeratada ja lehvitada, siis on nunnumeeter totaalselt põhja lükatud. Tuleks vaid see julgus meiega reisilt koju kaasa ning jälitaks ka lasteaeda välja.

Ja nii tore siis ongi! Tulge piiluge ka ise üle!

Draakoni sünnipäev

Ootused draakoniaasta saabumise puhul olid vast suuremad kui tegelikkuses toimunu. Mõningad raketid kaootilistel aegadel, tavapärasest rohkem põlevaid tulukesi tänavatel, kordi rohkem inimesi ning autosid ja.... that's it! Koduseid uudiseid seirates jääb mulje, et meil see Hiina kalendri tähtsündmus olulisemgi kui siinpool kera. Aga võibolla ei sattunud me lihtsalt õigesse kohta õigel ajal või pidasid kohalikud, seda neile olulist tähtsündmust, kusagil omaette ja salaja.

Hong Kongis olid hoiatuseks näiteks nädalake varem metroos sildid vàljas, et 23 ja 24 jaanuaril on keelatud igasuguste kokkusaamiste korraldamine metroos ja pileteid nendeks päevadeks ette osta ei saa. Uudisteski räägiti pidevalt, kuidas pühadel ja nende eel toimub meeletu rahvaste ränne ja paras kaos. Võibolla sealt siis see seeme suurtele lootustele idanema hakkaski. Kuid... pidustused peaksid toimuma terve nädala, nii et hoiame silmad lahti ja võimalusel võtame osa. 

Niipalju siiski tavapärasest meie jaoks veel sel päeval erines, et koristaja jättis tuppa siinsed traditsioonilised kingitused - mandarini ning rahaümriku. Eheda krõbiseva asemel olid viimases küll šokolaadirahad. Ja ei tulnud see uus aasta tegelikult ka meie jaoks päris ilma peota. Pisikene istumine ning väikene õhtusöök sõpradega, kes parasjagu Langkawilt läbikäimas - draakoni sünnipäev, nagu Hugo teadis rääkida. Kuna siinsed pidustused ei piirdu vaid ühe päevaga, siis on plaanis ka täna ühiselt päev õhtusse saata, et siis homme jälle isekeskis saarele puhkust jätkama jääda. Head uut aastat ja kõlavat klaaside kõlinat!

                                Traditsioonilised rahaümbrikud ja mandarinid....

                                                   ... ning kostümeeritud onud

Öko-hotell ja odav õlu

Lend Langkawile lõppes enne kui õieti alatagi jõudis. Maandusime väikses külalennujaamas ning põrutasime otseteed oma uude peatuspaika. Langkawil on meie hotelliks Frangipani Resort, mis on mitmete auhindadega tunnustatud öko-hotell. Mereäärses resordis pakutakse ööbimisvõimalusi nii pisikestes majakestes, kui paarikorruselistes tubadekompleksis. Suurt rõhku pannakse taaskasutusele ning ümbertöötlemisele. Kohapeal kasvatatakse kanu ja parte, sorteeritakse prügi ja kasutatakse võimalikult palju vihmavett ning päikeseenergiat. Meie jaoks küll pole midagi väga uut, kuid siinses mõistes on tegu väga erilise ja loodust säästva kohaga.

                       Hotelli esine rand

                        Vaated hommikukohvi kõrvale

                     Väikesed majakesed, millega käis kaasas dušširuum värskes õhus. Meie "kodu" piilub maja tagant
Hotell ning rand on loomulikult väga ilusad ning jõudumööda tutvume ka kõige ümbritsevaga. Esialgu on soov lihtsalt puhata, jalad seinale visata, logeleda ja nautida. Eks Hong Kongis saime pidevast ringituuseldamisest mõneks ajaks oma seiklushimu rahuldatud ning siinses kuumuses ei jaksa naljalt pikka aega päikese all viibida. Niimoodi olemegi veetnud oma esimesed päevad siin pigem ujudes, jalutades ja päikest võttes. Esimesed külaskäigud ka lapsega reisijatele kohustuslikesse kohtadesse on tehtud - käisime uudistamas kohalikku akvaariumit oma vee-elukatega ning ühte eriti hea mulje jätnud linnu- ja loomaparki. Viimane jättis väga loomasõbraliku mulje ning võimaldas erinevaid tegelasi ise juurviljade ja seemnetega toita, jänkude seas ringi jalutada ning neile pai teha. Endal oli tore ja lapsest ei hakka vast rääkimagi - nägi teine veel uneski, kuidas kõik loomad ta toidu ära tahtsid süüa. Lähipäevil on veel väike plaan külastada paadiga lähedalasuvaid väikesaari, käia ära kõrgustes asuval pikal sillal, võtta vastu uut saabuvat draakoniaastat ning ehk kasutada ka hotelli poolt pakutavaid toredaid võimalusi lastele nagu nende farmi uudistamine, kalade ja kanade toitmine jne.



Loomulikult ei saa mainimata jätta, et Langkawi on duty-free saar ning meespere rõõmuks on saarel õlu üliodav, makstes vaid 40 eurosenti. Kõikjal on suured poed, kus müüakse suurel hulgal erinevaid maiustusi ja alkoholi ning minu rõõmuks on siin olemas ka minu lemmikvein ja Fazeri šokolaadid :) Hugol ajab muidugi silme eest kirjuks, aga õnneks on siin tasakaaluks sama kirju ka puuviljavalik ning maitsvad söögid. Positiivseks küljeks on ka saarel paika pandud kindlad ja väga mõistlikud taksotariifid, üldine mõistlik hinnatase ja tegelikult ..... siiani üsna kõik. Väikseid pilvi sinisesse taevasse on tekitanud vaid koristajad, kes ei mõista silti "do not disturb" (mis ei sega helistamast, ega koputamast - aga sama traditsioon saadab meid vist juba igas riigis), üks taksojuht, kes soovis pisut enam raha pommida ning mõni pikemat sorti paduvihm. Üsna idüll või mis! :))

Miks ma edaspidi palju hoolsam plaanin olla :)

Neljapäeva Hommik Hong Kongis oli ebatavaliselt soe. Arvestades asjaolu, et suurema osa ajast olime olnud sunnitud oma kõige soojemaid riideid kasutama, siis nüüd oli tahtmine miskit seljast vähemaks visata. Aga võibolla oli ka asi selles, et vedasime endaga ühte last ning kolme kohvrit ja aeg tiksus halastamatult meie kahjuks. Ilmselgelt oli jäänud 4 tundi und meile väheseks ning oleksime me osanud pisutki ette aimata seda tempot, millega eesootav päev kulgema hakkab, oleksime end ehk õhtul väheke varem teki alla vedanud. Tagantjärele on tarkus ikka kõige suurem.

Plaanisime sel hommikul kasutada lennujaama jõudmiseks spetsiaalset metrooliini, mis sõidab Hong Kongi kesklinna ning lennujaama vahel. Kuna HKi liiklus võib kohati olla väga aeglane, siis tundus alla 30minuti sõitev metroo suurepärase valikuna. Mõte oli meil hea, kuid kahjuks eeltöö sel korral väga nadi. Kui olime maa-alustel teedel oma kolme kohvriga õigesse punkti jõudmiseks pika maa maha kõndinud, selgus piletit automaadist osta soovides, et soovitud sihtkohta me sõita ei saa. Võimalik, et antud liin ei toiminud nii varastel kellaaegadel või oli sel misiganes muu põhjus, aga kuna mingit infot meil sealt leida ei õnnestunud, ei jäänud meil enam väga palju valikuid. Olime kaotanud juba väärtuslikud pool tundi ning meil polnud aimugi, kui kaua võtab aega taksosõit lennujaama. Ronisime esimesest ettejuhtuvast väljapääsust taas maapeale ning hoolimata esialgu pisut hirmuäratavst asupaigast, leidsime ilusti ka sobiva teeääre, kust ka kiirelt takso saime. Meie õnneks olid varahommikused HK tänavad suhteliset lagedad ning taksosõit lennujaama läks sama kiirelt kui rongiga.  Üllataval kombel ei erinenud see väga ka hinna poolest.

Lend Kuala Lumpurisse väljus väikese hilinemisega, kuid meil ei olnud põhjust muretsemiseks. Kuigi edasilend Langkawile pidi väljuma teisest terminalist, oli meil plaani järgi vahepeal kolm tundi vaba aega. Nii ei näidanud me ka Kuala Lumpuris oma toimetustes üles erilist kiirust. Esimene ohu märk avaldus passikontrollis, kus ootas ees meeletu hulk inimesi. Absoluutselt sattusime me kõige aeglasemasse järjekorda. Lapsel oli kõht tühi, olime väsinud ja tüdinenud ning olime sunnitud vähemalt tunnikese järjekorras seisma. Kui lõpuks pagasilintideni jõudsime, polnud meie lendu enam üheski nimekirjas ning olime ammu mõistnud, et nüüd on ikka väga kiire. Õnneks leidsime oma kohvrid pagasilindi kõrvalt seismas (saime ka eelmisel õhtul uue ja veel suurema, kuid mitte nii ilusa, roosa kohvri 400HKD eest) ning vaja oli vaid leida see müstiline teine lennuterminal ja transport sinna.

Tegemata eeltöö hakkas end aga aina enam meelde tuletama. Leidsime lennujaamast viidad bussipeatusele, kust pidid väljuma bussid teise termnali. Vedasime oma laadungit läbi järsult tabanud palavuse, mööda mitmeid korruseid, erinevaid lifte ja koridoride. Lõpuks pärale jõudes selgus, et bussid käivad vaid iga poole tunni tagant ning värskelt oli üks neist lahkunud. Järgmised raisatud kümme minutit ja taas tuldud teed tagasi, et takso peale hüpata. Miks me kohe taksot ei võtnud? Mul oli ettekujutus, et teine terminal asub nurga taga ning ei vääri isegi õiget taksosõitu. Aga meie takistused ei tahtnud kuidagi lõppeda. Taksopeatuses selgus, et ka seal ei käi asjad harjutud teedpidi - terminalist tuli taksopilet ette ära osta. Järsk temperatuurimuutus ning meeletu kohvrite ja lapsega mööda koridore jooksmine hakkas lõpuks mõjuma. Jäin õue ootama, kuni Ergo koos lapsega end läbi järjekorra murdma läks, et mitte enam rohkem aega kaotada.

Taksosse istudes oli meil jäänud lennuni pisut üle tunni ning meile oli endiselt selgusetu, kui kaugel see teine terminal lõppkokkuvõtteks siis on (ligi paarkümmend kilomeetrit - selgus hiljem). Arvestades asjaolu, et enamus lennufirmadest lõpetab oma check in'i 45minutit enne lennu väljumist, ei olnud me väljavaated just suured. Ergo oli juba ette kindel, et maha me jääme. Ma siiski eelistasin lõpuni loota. Paar minutit oli veel sellest maagilisest 45minutist puudu enne, kui lennujaama ees pidama saime. Self check in, mida arvuti enam teha ei lubanud, check in'i lettide ette lisaks paigutatud pagasi läbivalgustus, taas kord pikad järjekorrad - ainult hoogu pidurdati meil maha. Aga lõpp hea kõik hea. Lennukisse jõudes oli küll tunne, et väänaks oma riided nüüd välja ja heidaks lihtsalt suurest väsimusest magama. Aga siin me nüüd oleme - 12 tundi magusat und ja puhkus jätkub, loodetavasti siiski palju rahulikuma hooga.

Kiire ja kõrge Hong Kong

Peale 10-tunnist lendu ning seiklusi metroo ja taksoga, saabusime pimedasse ning kergelt sajusesse Hong Kongi. Vanadus või mis, aga 6-tunnine ajavahe suutis meid sel korral totaalselt rivist välja lüüa ning sel viisil segunesid meie jaoks mõneks ajaks öö ning päev. Ka teine ööpäev möödus kerges uneluses, olgu selle süüks siis ajavahe või sombune ilm. 

Algus ei olnud küll paljutõotav - suur osa linnast ei paistnud pilvedest väljagi ning niiskus ja tihedalt vihmavarjudega kaetud tänavaliiklus ei kutsunud just seiklema. Lapsega reisimine seab lihtsalt mõned piirangud ning laiendab mugavustsooni, mis kahekesi pole ehk nii olulised. Ühel toredal hommikul, kui kardina vahelt piilusid vaid heledad pilved, kajasid heledad rõõmukilked - Mikile külla!! Kui sa ikka oled lapsele terve eelneva kuu rääkinud, et läheme Disneylandi Mikile külla, siis seda lubadust juba naljalt ei murra. Miki, siis Miki - otsustatud.

Kuigi tegemist oli algselt siiski pigem enda lapsepõlve täitumata unistusega, mis nüüd, aastaid hiljem, pidi teoks saama, siis meeletuid ootusi me siiski ettevõtmisele ei seadnud. Sissepääs oli üsna soolane, järjekorrad atraktsioonidele pikad ning rahvast hoolimata esmaspäevasest päevast palju. Hugo oli aga üsna sõnatu. Ei saanudki aru, kas suurtest emotsioonidest, rõõmust või millest iganes veel. Pildid Disney tegelastega, mõned atraktsioonid, paraad ning hunnikus nänni - mahtus me ligi 5-tunnisesse külastusse. Mis oli aga põnev - selleks, et teemaparki pärale jõuda, oli käima pandud spetsiaalne Disneylandi metroo-liin. Rongil olid Miki kujulised aknad, sees erinevate Disney tegelaste pildid ning kujud ja tavapärasest erinev sisekujundus. Super! Kokkuvõtteks oli tore päev.

                                         Temaatiline  Miki-rong

                                          Peategelaste igapäevane paraad peatänaval

Ka Hong Kong iseenesest on parajalt suur lõbustuspark, kus naljalt igav ei hakka. Majad kõrguvad pilvepiirini, liiklus on tihe nii maa peal kui maa all, inimesi kõikjal palju ning muljeid ja tegevusi jagub ohtralt. Siin on lihtne liigelda, sest metroo või ferrydega saab pea kõikjale ning seda ka kiirelt ning tiheda graafikuga. Söögikohti ning maitseid jagub kõigile ning enamasti on need ka väga maitsvad ning sarnaste maitsetega kodumaal pakutavale (tavapäraselt on ikka igas riigis mingi oma kiiks ja maitsemeeled, mis mind, toidu suhtes pirtsakat, ka teinekord nälga jätab). Siin on midagi igaühele.

Mida siit siiani aga leidnud ei ole, on hea teenindus. On see ehk suurlinna "võlu" (?) Kliente jagub kõigile ja alati, ning nende pärast liigseid liigutusi tegema ei hakata. Väga harv, kui taksojuhi või teenindaja näolt võib leida siira naeratuse. Enamasti lükatakse sind lausa pilguga tuldud teed tagasi või parimal juhul saadab sind mõni automaatne pähe kulunud viisakuslause (a'la külastage meid jälle), mis kõlab nii kiirelt ja monotoonselt, et ka parima kujutlusvõime puhul ei suudaks seda sõna-sõnalt võtta ning uskuma jääda. 

Võimalik, et ka kohati elementaarse viisakuse puudumise võib panna siin suurte rahvahulkade arvele. Taolistes massides eristumine, silma paistmine ning ellu jäämine nõuabki vast ohtrat annust egoismi. Kui oled nõrgem, siis astutakse sust lihtsalt üle ning seda päris otseses mõttes. Näiteks tänavatel, metroos, lihvtis, järjekorras seistes jne. Inimesed tormavad, trügivad ja pressivad sust ette. Kedagi ei lasta kunagi kusagilt välja vaid kohe algab sissetung... kuhu iganes.

Hongkonglased jätavadki pisut pealispinnalise mulje. Nad on oma maailmas, siblivad kiirelt punktist A punkti B, ise samal ajal nobedate näppudega oma telefoni toksides. Esimese hooga tundusid kõik meeletud asjapulgad olevat, kes oma tähtsaid toimetusi läbi nutitelefonide korraldavad. Lähimalt vaatlusel osutuvad need "olulised" toimingud aga mõneks mänguks, You Tube'i videoks, muusika playlistiks või äärmisel juhul ka pisut asjalikumaks tegevuseks nagu sõnumite ja mailide kirjutamine või uudiste lugemine. Õige kohalik haarab oma nutitelefoni koheselt, kui ta peatub! Olgu selleks siis bussipeatus, kassajärjekord, metroorong või mis iganes muu tore koht, mis võimaldab hetkekski oma pilgu ning näpud helendavale ekraanile suunata. Ja absoluutselt peab see helendav ekraan olema märgistatud õunapildiga, sest naljalt midagi muud peale I Phone'i siin ei näe. See on massides, see on igaühel ning see välgub kõikjal. 

Kohaliku jaoks ongi ääretult oluline, mida ta hoiab ja mida ta kannab. Siinsed suuremad šhoppingtänavad ja kaubanduskeskused sisaldavad endas vaid kõige kallimata brändide kaupu ning kes vähegi jaksab neid endale lubada, see seda ka teeb. Firmamärkide kandmine on siin üsna must be. Sellist edevust ei osanud ma siin oodata, kuid selline käitumine ning väljanägemine on üsna omane ka meie ühele naaberrahvale. Siinsed elanikud kannavad selle kõik aga tunduvalt paremini välja.

Oleme täna viimast päeva Hong Kongis, et homme varahommikul taas edasi lennata. Nende nelja täispika päeva jooksul oleme peale Disneylandi külastanud ka Macau'd, sõitnud spetsiaalse trammiga kohalikule Peak'ile, käinud maailmas kõrguselt neljandal kohal oleva hoone vaateid nautimas, vaadelnud igaõhtust tulede ja muusika ühisetendust Hong Kongi pilvelõhkujate fassaadidel ning taevas, jalutanud kohalike staaride alleel, teinud linnas bussituuri, seigelnud kõvasti metrooga ning uudistanud niisama siin-seal ringi. Täna õhtul veel väike ringkäik turul ning uue kohvri otsingud ja siis juba edasi.

Muideks Kohver, nagu ikka, sai meil taas kannatada. Kui enamasti on ohvriks olnud juba aastaid näinud suur must ja tundub et lõppkokkuvõttes ka igavene kohver, siis sel korral pidi kannatusi kandma minu ilus roosa pagas. Selle plastist kate oli ilmselgelt murdunud kas suure raskuse või viske tagajärjel. Kuna kindlustusega kohvri pärast jagelemine on väga tüütuks muutunud ning taolise katkise kohvriga polnud tahtmist ka reisi jätkata, siis keeldusin ennemalt lennujaamast lahkumast, kui selle kellegile ette näidata saan. Väike puiklemine küll Ergo poolt, aga kui infoletis tädi tagataskust koheselt sulas 800HKD'd (u 80€) kahjude hüvitamiseks välja tõmbas, siis hakkas seal teises peas juba pea, et uus äriplaan õitsema. Aga see selleks :) Selle kohvri väärtus muideks oli mõned aastad tagasi Taist ostes ehk umbes 60€. Ergole see roosa kohver igatahes niiväga meeldib, et tema tahaks selle ka tagasi koju vedada ning ära parandada. Mina siiski eelistaksin uut kohvrit ning mitte roosasid plastitükke ja vaadet, kus Tallina Lennujaama pagasilindil ükshaaval me hambaharjad ja mustad sokid jooksevad.

                                         Vaade Hong Kongile Peak'ilt

                                         "Sky 100" - maailmas kõrguselt neljanda hoone 100 korrusel vaadet nautimas

 

                                         Suurlinna veemõnud pilvelõhkujate katustel

                                         Tuledesäras suurlinn

                                         Macau vanalinna peatänav

Hong Kong / Langkawi 13-29.jaanuar

Ei ole just paljutõotav, kui on 13 ja reede, ilmateade lubab õhtuks tormi ning laps jookseb uksele vastu teatades: "Emme, emme! Ma nägin täna paha und. Nägin, et lennuk kukkus alla!" Nice :) Õnneks pole ma väga ebausku ning loodetavasti ei saa ka me pojast tulevikus just Selgeltnägijate tuleproovi potentsiaalset võitjat. Homme hommikul plaanime igatahes Hong Kongis maanduda,