Üsna meeldiv on logeleda voodis ning nautida läbi avatud rõduukse merevaadet ning sooja meretuult. Hoiatus! Võib sõltuvust tekitada :)
Meie ristluslaevaks oli Grandeur of the Seas ning esmasmulje sellest oli üsna trööstitu. Laev on ehitatud Soomes aastal 1996 ning seega ei suuda enam ammu võistelda viimastel aastatel käiku võetud maailma uhkeimate kruiisilaevadega. Laev on oma välimuselt üsna väsinud ning väsinud on isegi teenindajate vormiriided. Lõpuks laevale pääsedes olime üsna näljased ning seadsime ka koheselt sammud Windjammerisse, mis on kohalik buffee-söökla, kus pakutakse toitlustust põhimõtteliselt terve päeva. Plastiktaldrikud, plastiktassid.... meie pettumus aina süvenes. Arusaadavatel põhjustel on see laev saadetud oma aega teenima kaugemale lõunasse, et nõudlikumale USA turistile rohkem luksust lubada.
Kuigi kruiis on mõnus võimalus näha erinevaid paiku ise selleks väga ringi tõmblemata, on kruiisireisi lisamiinuseks kindlasti asjaolu, et kui Panamal võisime nautida mõnusat ehedat elu-olu, siis kruiisilaev viis meid igaks hommikuks ühest turistilõksust otse järgmisesse. Sadamas tervitati meid kui rasvaseid põrsaid, keda oli vaja viimseni tühjaks pigistada. Alustuseks startis taksomaffia ning seejärel lisandusid kõik ülejäänud näljased, kes oma osa saada soovisid.
Kuna enamus siinkandi kruiisijatest kõneleb hispaania keelt, siis on ka enamus laevaprogrammist meile mõistetamatu ning võõras. Aga ega meil selle nautimiseks väga aega ei jäänudki. Tulime ju puhkama ning kuna tõeline puhkus tähendab hiljemalt kella kümnest beauty-sleepi minekut, kui põhiline aktsioon alles algab, siis meie meelelahutuseks mängis meile õhtuti orkester hoopis unelaulu. Ka laeva personal oli rahvuselt väga kirju ning pärit kõikvõimalikest maailma otsadest. Rohkelt oli filipiinlasi, Ergo märkas ka Horvaatlasi ning kusagi, mitte küll meie laeval, aga Royal Karribians’is pidi töötama ka meie siinse filipiinlasest kohvikuteenindaja eestlasest sõbranna. Osa personalist on igatahes mingil marsuudil kruiisides läbinud ka Eestit ning on Tallinna olemasoluga vägagi kursis. Samas on ka hoopis vastupidiseid juhtumeid...
Esimesel õhtul, vaid mõned tunnid peale laevale saabumist, toimus kohustuslik päästeõppus. Sireen ajas kõik kajutitest välja, rahvas rivistati mingite numbrite alusel tekile ja jaotati gruppideks. Üks noormees meeskonnast, suure tõenäosusega loomulik blond ning 100% gay (mitte et see oluline oleks) ning nimesildil märgitud Kristian, kontrollis meie SeaPass’i kaarte ning küsis ka me päritolu kohta. Saades vastuseks Estonia....kehitas õlgu: „Sorry, don’t know anything about Estonia”. Meie kõrval olnud soomlastele aga „Sorry, don’t know anything about Finland”. Saa sa siis aru...
Positiivse külje pealt oli meie kajut üsna mõnus ja avar. Suurem igatahes, kui mõne nelja tärni hotellituba, kus varasemalt viibinud oleme. Tõmbasime ka diivani lahti, nii et Hugo laiutas üksi uhkes laias voodis. Nautisime oma 300 euriselt rõdult mõnusat merevaadet ning sooja tuult. Igatahes suured tänud sellele, kes iganes otsustas, et olime väärt seda rõduga kajutit ilma selle eest lisa maksmata.
Peale mõnda päeva merel olime juba laevaga kohanenud. Oma üllatuseks avastasime, et söögid on vastu ootusi väga maitsvad ning menüü üsna vahelduv. Igal õhtul oli võimalik õhtustada ka natukene peenemas restos, kus ka plastiknõud olid asendunud vähe viisakamatega ning kus toitude tellimine käis menüü alusel. Kuna aga tegemist oli üsna aeganõudva protsessiga, millest Hugo ei ole ju eriti vaimustuses, siis kasutasime seda võimalust vaid korra. Paaril õhtul oli kogu õhtusöögiprotsess puha pidulikuks aetud ning tädid lükkasid oma kõige uhkemad kostüümid selga ning onud panid lipsud ette. Meie kohvrites nende kostüümidraamade tarvis igatahes vaba ruumi ei jagunud. Ühel pidulikul õhtul ilmutab end rahvale ka kapten isiklikult ning kõikidel soovijatel on võimalik end temaga pildile jäädvustada. Loomulikult on pilti võimalik endale lunastada teatud arvu dollarite eest.
Nagu eelnevalt mainitud sai, oli enamus meie laevakaaslasi hsipaaniakeelsed ning pärinesid kas Panamalt, Kolumbiast või kust iganes lähiriikidest. Oli nii noori kui vanu, mehi, naisi, lapsi. Kõik ühtmoodi mõnusalt tõmmud ja ümarad. Millegipärast on siinkandi rahvale tohutult omane, et kõht ripub naistel üle püksivärvli, pepu punnitab taga ning rinnad ees. Tundub, et üsna palju tööd jagu siin kandis ka ilukirurgidel ning silikooni välgub kõikjal. Silmad jäävad igatahes pidama nii Ergol kui minul :) Silikooniihalusest annab tunda ka kõnekas fakt, et enamus rõivakaupluste akendel seisavad tavaliste plastikmodellide kõrval ka natukene teistmoodi, üüratute Pamela Andersoni mõõtu rindadega eksemplarid. Üsna koomiline vaatepilt tegelikult. Tundub, et kohalik surve on suur ning pesulaud olla on häbiasi. Seepärast vist ongi juba noortel tüdrukutel mõnusad päästerõngad ümber – las need saianukid kasvatavad seda kõhukest, peaasi et rinnad kerkiks :)
KOLUMBIA
Cartagena
Esimene peatus viis meid Kolumbiasse Cartagenasse. Laev maabus vist juba kell 10, aga kuna meie elame ikka omas rütmis, siis tegime veel kerge lõunauinaku ning asusime uut sihtkohta uudistama alles hilisel lõunal. Esmalt pidasime taksojuhtidega mõnusat hinnavõitlust ning seejärel (siiski kindla peale üle makstes) suundusime vanalinna. Jalutasime niisama. Kõikjal müüdi kohustuslikku turistikraami ning pudel vett maksis 2 dollarit. Hugo sai 3 dollari eest topsitäie viilutatud maasikaid ning Ergo peale kerget tingimist 15 dollarilise kaabu (ikkagist selgelt üle makstud). Vanalinn oli üsna mõnus oma madalate majade ning väljaulatuvate rõdudega. Samas oli see selge turistilõks ning tohutu sebimine ning liiklus oli igal nurgal. Loobusime üsna pea ning lasime end sel korral juba odavama hinna eest sadamasse tagasi transportida. Vaatasime sadamas papagoisid, kes vabalt ringi liikusid, käe peal istusid ja nokaga toksasid. Jõime värskendavat õlut ja kohutavat mangomahla ning õhtul üheksast stratisime juba uue sadama poole.
Santa Marta
Saabusime sadamasse juba varahommikul ning esimene mulje oli ikka väga ehmatav. Olime ehedas söeterminalis! Praktiliselt meie rõduni ulatus mingi hull agregaat, mida mööda oleksime võinud kohalikke töömehi võõrustada ning nägemisulatuses polnud muud kui söemäed ning konteinerid. Ei olnud kõige entusiastlikum hommik.
Sõime homikusöögi ning startisime. Tasuta bussid viisid sadamaterritooriumilt välja ning kui olime end läbi kõikvõimalike ekskursiooni- ja kaubapakkujate murdnud, suundusime mööda rannariba edasi, et vähemasti kohutavat kuumust jahedama mereveega leevendada. Liiv ja vesi sätendasi justkui kullapuruga kaetult ning peale jalgade, ei julenud me sinna vette rohkem midagi kasta. Mine sa tea, mis siin söeterminali juures vesi võib sisaldada. Vahet pole, et kohalikud lapsed vees hullavad. Meil käivad ka mõned hullud Pirital reovees suplemas. Ka see linnakülastus jäi üsna lühikeseks. Kuigi tegemist pidavat olema Kolumbia ühe populaarseima suvituslinnaga, siis Ergo leidis, et sellisel juhul võiks sama legendi taustal ka meile saabuvad kruiisikad kusagile Sillamäele suunata. Polnud säilinud ka vanalinna, mida nautida ning korralik rand jäi taksosõidu kaugusele. Oleksime võinud minna ka linnast välja mingisse loodusparki või kalurikülla, aga kuna kõik mu infomaterjal oli jäänud laeva, siis ei osanud ka taksojuhile oma soovidest pajatada. Eks kuumus tegi ka pisut laisaks ning otsustasime hoopis laeva bassu äärde mõnulema minna. Puhkama peab ju ka!
Niipalju siis Kolumbiast. See, mida meile näidati, väga muljet ei avaldanud. Ei usu, et niipea siia kanti tagasi tuleme.
HOLLANDI ANTILLID - ABC ehk Aruba, Bonaire ja Curacao
Kui Aruba vaikselt silmapiirilt paista hakkas, oli juba tunne, et nii.... täna tuleb mõnus päev. Helesinine vesi, valged liivarannad, mõnusalt puhas ja ilus. Põhimõtteliselt ju Euroopa ikkagist :)
Aruba kuulub Koos Bonaire ja Curacaoga Hollandile ning on suhteliselt väike saar - 195km2. Maksimaalselt 30km pikk ja 9km lai. Pidevalt elab siin 95 000 inimest ning kõrghetkeil võib saarel olla lisaks 10 000 turisti. Aruba on turistide seas väga populaarne ja hinnatud ning seda näitas ka asjaolu, et lisaks meile oli ennast saare pealinna Oranjestad’i sadamasse kinnitanud juba kaks suurt kruiisilaeva. Aruba elatubki põhimõtteliselt turismist ning ka meie soovisime sellest oma osa saada.
Saar oli täidetud kolme kruiisilaeva jagu turistidega ning rahvast oli peatänaval üsna massiliselt. Murdime end läbi turistiatraktsioonide ning kõndisime eemale lootuses leida mõnd rahulikku helesinist laguuni. Õnneks on Aruba tuntud oma kaunite randade rohkuse poolest ning õige pea leidsime suhteliselt üksildase ning pika rannariba otse lennujaama kõrval J Meile piisas järgnevaks pooleteiseks tunniks sellest valgest liivast ning helesinisest veest. Üle pea maanduvad lennukid olid vaid lisaatraktsiooniks. Ergo sai ka oma lisa lõbustuseks ühest rannaäärse hotelli rannarestost 0,2l Heinekeni 5 dollari eest – Tere tulemast Euroopasse!
Õhtuhämaruses lootsime külastada ka mõningaid poode, mida peatänav täis oli tikitud. Mingil müstilisel kombel aga hakati pimeduse saabudes neid kõiki sulgema. Enamasti õhtuhämaruses ikka õige elu algab. Tundub, et siin lõppes see koos kruiisilaevade lahkumisega. Veel kaks viimast saart külastada kruiisi jooksul ja me pole senini peale jäätise ja õlle ikka veel midagi ostnud. Andke andeks, kui me teile virnade viisi kingitusi ei too :) Siit lihtsalt pole midagi kaasa võtta!
Üldiselt jäi meile arsaamatuks see Aruba tuntus ja kuulsus. Kuigi me saart põhjalikumalt ei külastanud, ei leidnud ka kusagilt mingit informatsiooni, et siin peale snorgeldamise ja šoppamise väga rohkem midagi teha või näha oleks. Lihtsalt ilus vaadata, kuid sügavama sisuta. Mõnusat lisainformatsiooni võis lähemal uurimisel leida aga Aruba autode numbrimärkidelt. One happy island! Kuulutasid need. Hiljem Bonairil märkasime, et ka nemad pole oma sõnumit edastamata jätnud. Divers paradise! Ilutses ka nende numbrimärkidel armas reklaamteade.
Curacao
Hommikul ärgates kinnitati laeva juba järgmisesse sadamasse. Olime saabunud Curacao pealinna Willemstadi. Tegemist on turistide poolt suhteliselt avastamata saarega ning see sai olla vaid meie õnn. Seal polnud vaid ilusad rannad ja kõrvetav päike vaid ka väga vinge Hollandi stiilis linn koos meile ennenägematu liikuva sillaga. Väga kift väike Euroopa keset Kariibimerd. Väga puhas, ilus ja vaikne ning võrreldes Arubaga ka üsna turistivaene. Seda saart tekkis tahtmine kohe rohkem uudistada. Kahjuks meie päev seda ei võimaldanud. Kolasime mööda linna, sõitsime praamiga ja vaatasime, kuidas ujuv sild aeg-ajalt oma väravad sulges ning mootori jõul ära ujus, et suurtele laevadele teed teha. Väga põnev igatahes!
Saime seal ka oma selle reisi esimese ja loodetavasti ainsa vihmasaju. Mõjus mõnusa värskendusena sinna kuuma päeva. Nii äkki ja justkui selgest taevast tuli see ning samamoodi ka mõne minuti pärast lõppes.
Bonaire
Bonaire on u 290km2 suurune saar, mille pealinnaks on Kralendijk. Mis tundus küll kahtlane, kuid mida tark raamat näis teadvat - Bonairil elab vaid 14 000 inimest. Ja tervelt 15 000 flamingot J. Ma ei tea, kuidas olid lood eelnevate saartega, kuid Bonairilt pidavat iga päev lendama KLMi õhumasin 9 tunniga otseteed Hollandisse. Näha oli igatahes, et erinevalt teistest saartest, oli valgete osakaal seal tunduvalt suurem ning saarel oli ka hoopis erinev ning mõnusam aura.
Bonairi puhul on tegemist sellise ägeda hipiparadiisiga, mida oleme kunagi eelnevalt näinud ka Brasiilias Jericoacoaras (kus see oli veelgi vingem ja ehedam). Sinna põgeneksid elama justkui külmast Euroopast, kindlast sissetulekust ja kiirest elust tüdinenud hollandlased. Rahvas nokitseb teha oma käsitööd, mida müüakse turistidele. Kes maalib, kes valmistab ehteid, peetakse kohvikuid, baare, poode ning renditakse surfivarustust. Kõik tundub shiuke mõnus ja chill. Valged vanad habemikud lendlevad lainelauaga mööda vett ning elu on ilus! Kuigi saar ei ole turistidele väga teada-tuntud, siis meiega samal ajal seisis sadamas veel üks kruiisilaev, mistõttu oli tunne, et kogu saare, selle pealinna ning imeilusad rannad olid vallutanud lihtsalt võõra massina paistvad uudishimulikud. Oleks tahtnud olla seal vaid üksiku turistina. Mõistan täiesti, miks tookord Brasiilias oli lubatud nädalavahetuseks sinna raskesti ligipääsetavasse Jericoacoara kalurikülla korraga vaid 1000 inimest. See ei saaks muidu enam lihtsalt olla SEE!
Siiski õnnestus meil jäädvustada üks väga põnev hetk või siis nähtus. Nimelt seilasime mõnda aega paraja sügaviku kohal. Läbi laeva siseraadio teatati, et põhja on tunda nii 1300 meetrit allpool. Mingi aeg hiljem ning täiesti juhuslikult õnnestus tekilt näha, kuidas eeldatavasti see sama sügavik lõppes. Mööda merd jooksis väga kindlapiiriline joon ning ühel pool oli tume- ning teisel helesinine merevesi. Justkui oleks avamerelt madalikule sõitnud. Müstika!
Nüüdseks oleme oma kohvrid lükanud juba järgmisesse kappi ning peatume taas Panamal Costa Blancal tohutus kuurortis. Naudime viimaseid päeva mõnusat sooja rannapuhkust ja ehk veame end ka siit mugavustsoonist välja ning lähme uudistama ka veel mõnda linnakest või küla. Eks me näe :)
No comments:
Post a Comment