Wednesday, November 23, 2011

Hispaania 1-8.okt.2011

 Miks ma võimalusel basseini eelistan...


 Meie piduri- ja konditsioneerivaba valge tõld
 Gibraltar
Tabatud kotijooks

 Tarifa

 Juhuslikult leitud pärl :)

Monday, April 18, 2011

Piltlikult öeldes...

 Udusse mattunud unine Ninh Binh
 "Have no Seaside. We have, but not anymore!"- Vung Tao taksojuhi püüdlused meid teise hotelli meelitada.
Pilt on tehtud meie hotelli resceptioni eest vaatega läbi peagi valmiva juurdeehituse.
 Trang An Grottoes - paadiralli läbi udu, vihma ja imeliste vaadete.
 Hanoi vana kvartali keskmes olev Hoan Kiem Lake. Vaade katuseterrassilt esimese õhtusöögi kõrvale Vietnamis.
 Kodus, poes, hotellis, massaašisalongis - You name it. Aga altar värskete lilledega on alati olemas.
 Igapäevased värsked puuviljad ja lilleke vaasis. Pool õuna sõin mina ära :)
 "Fishing net?!" Pisikese vietnamlase järjepidevad püüdlused miskit maha müüa.
 Kohalik Hanoi babe kaks numbrit suuremate kingade ning käetoega.
 Templeid kuni silmapiirini.
 Ning täidetud pühakujudega, kes kõik läbi katsutakse.
Tüüpiline näide kogu nägu katvast kattest, mida kantakse nii vihmas kui kuumas.

Thursday, April 14, 2011

Home sweet home

Lahkumispäeva hommikul piilus kardinate vahelt, justkui puhkuse lõppu kuulutades, pilviselt hall taevas.  Jätsime sadamakail Jannese ja Kadriga hüvasti ning suundusime oma päevi näinud ferryle. Eelmisel päeval pileteid ostes olid jälle paremad ajad täis ning ka kella 11sele laevale saime nüüd huvitavalt seltskondlikud kohad. Tavapäraste reas paiknevate istmete asemel jagasime laeva tagaosas, põhiosast eraldatult, 5 kohalikuga suurt nelinurkset lauda. Selle asemel, et üksteisega tõtt vaadata, süvenesime oma raamatutesse ja unustasime ümbritseva. Ka kohalikke ei paistnud ebatavaline istekoht häirivat - loetud minutid peale laeva starti nägi pool seltskonnast juba magusat und. Ka lihtsamad laevatöölised sättisid, end taburetile istuma ning lasid suu ammuli unel hea maitsta. Tundub, et kohalikel ongi unega omamoodi suhe – vara voodisse, vara üles ning päeval lastakse igal võimalusel silm kinni.
Sel korral saime oma ferryga lõbusõitu kogu raha eest. Laev sööstis üle mere kui kuule kiirustav rakett, suutes üllatada isegi muidu kõike näinud ja rahuliku pilguga kohalikke, kui vahepeal ühele küljele kergelt kreeni kaldudes lainelt lainele hüples. Siiski jõudsime õnnelikult ja ühes tükis Saigoni sadamasse, kuid sellele laevale küll pikka eluiga ennustada ei julgeks. Kardetavasti läheb see põhja nagu Titanic, üritades üle oma võimete ja ülehelikiirusel, justkui väike motoroller suurte tankerite vahel laveerides, sadamast sadamasse kiirustada.
Olime suutnud viimasteks päevadeks ületada ka kriitilise piiri, kus kohalike mõningane pealetükkivus, keeleoskamatus ning (sry) juhmardlus hakkas tõsiselt närve närima. Olelusvõitlus on karm ning teinekord tuleb seetõttu kasvõi turist sadamas pooleks tirida, et ellu jäämiseks oma osa saada. Keegi haarab käest, keegi kohvrist – iga üks tahab osakest valge inimese suurtest dollarikuhjadest – „Taxi!? Taxi!?!“ Kedagi ei huvita, kas ta teab üldse kuhu sa minna tahad või mis hinda sa nõustud maksma, veaks vaid su oma koopasse peitu. Olgu selleks viimaseks siis takso, mõni söögikoht või turuputka. Põhimõtteliselt kauplesime enda sadam-lennujaam marsuudile nii odava hinna, et ka samaaegselt tiksuv tiksumeeter J näitas kohale jõudes 20 000VND rohkem.
Saigon võiks iseenesest olla ühele tõelisele müügigurule kohustuslikuks peatuspaigaks – nii palju erinevaid nippe ja müügimõtteid...  Nelja päevaga, mis me olime Vung Taos veetnud, olid näiteks Saigoni suurima turu müüjad suutnud omandada juba uue triki, kuidas valgeid oma kirjusse koopasse meelitada. Turistide tähelepanu võitmiseks küsis iga viimne kui üks müüja möödujatelt oma piiksuva ja nasaalse häälega: „What are You looking for?“ Sellele vastamine oleks olnud selge majanduslik enesetapp J, kuid küsimust esitas pea iga müüja ning selleks ei peetud vajalikuks isegi oma silmi raamatust ära pöörata. See küsimus oli justkui uus laine, mis päevade jooksul oli kogu turu üle ujutanud ning kõlas nüüd kõikjal.
Kohalikel hakkavad sageli dollarid silme ees jooksma, kui valget inimest näevad. Nende jaoks on valge inimene ideaal, kellel on imeline hele nahk, telekas mängib MTV ja raha voolab jõgedena. Viimases massaašisalongis Vung Taos uurisid kohalikud naised mu vanust, näppisid ehteid ning samal ajal kui üritasin seljamassaaši nautida, pidin üllatuslikult tõdema, et kellegi kolmanda käed on parasjagu mu seelikusaba tekstuuri näperdamas. Positiivne on selle kõige juures muidugi asjaolu, et kuna valged toovad raha, siis neid tasub ka poputada, nii et teinekord on võimalik kohalikega võrreldes tunduvalt paremat teenindust saada.
Suurepärast teenindust saime ka oma AirMekongi siselennul Saigonist Hanoisse. Samuti sain seal oma elu kõige vürtsikamat lennukitoitu. Arvestades, et viimane ei kuulu just minu lemmikute hulka, on piiratud võimalustega lennukipingil põletava suuga piinlemine üsna uus ja ebameeldiv kogemus. Enamus õhtusöögist jäi sel korral minu poolt puutumata, kuid samas kadusid nii enda kui Ergo joogid ja puuviljad põletuse leevendajatena kui imeväel. Aga ega tegelikult suurt söögiisu saagi tekkida, kui eesistuv kohalik onu on oma käe justkui demonstratiivselt üle pea pingiäärele painutanud. Nimelt on kohalikel meestel miskipärast komme naistega küüntepikkuses mõõtu võtta, ning enamikel meestest on vähemalt üks või lausa kümme pikka küünt nende igapäevatoimetusi saatmas. Kuigi kangesti oleks tahtnud, oleks olnud liiga piinlik selle põhjuseid küsida, nii et järeldasime enda jaoks, et ehk on sellel mingisugune seos nende töö iseloomu ja staatusega – mida vingem maniküür seda kõvem mees ja parem (vähem füüsiline) töö?!

 söögiisupeletaja
 kohe krabaks koju kaasa
 imemaitsvad beebibanaanid
 Mekong delta, kuhu ka kunagi jõuda sooviks
 Ninh Binhi kauni säärejooksuga kanad näljaseid kliente ootamas
 kui Bountyt ei saa, siis teeme ise
viimased puhkusepäevad Vung Taos

Mitmest küljest targemad, ühtlasi puhanud kuid samas ka väsinud, maandusime jahedal pärastlõunal tallinna lennujaamas. Kõrgelt taevast oli näha veel paksu merejääd, üleujutatud põlde ning õrnalt maad katvat lumekoort. Juba rohetava Varssavi kõrval olime tagasi talves. Koduteel tundusid Tallinna tänavad Vietnamiga võrreldes lausa steriilseslt puhtad ning õhk mõnusalt värske. Masinatäied musta pesu ootasid pesemist ning Hugo jonnis õhtuks juba omas elemendis. Koju on alati hea tulla J

Monday, April 11, 2011

Vietnami veidrused ja Vung Tao

Veetsime Saigonis ühe täispika päeva, mille jooksul tutvusime linnaga ning külastasime loomulikult ühte suuremat turgu, kust leidsime nii mõndagi uut ja ilusat. Astusime läbi ka Saigoni kõige populaarsemat muuseumist, mis kajastas Vietnami sõda. Väljapanekute seas oli ohtralt pildimaterjali kõige õõvastavamate tegude ning nende tagajärgedega. Õuel seisid nii tankid, kui helikopter ning kõiksugu relvad ning pommid. Mitte just kõige positiivsema auraga koht, kuid siiski hariv ning mõtlemapanev.
Saigon on õnneks piisavalt läänestunud, et mul õnnestus seal lõpuks nautida üht kauaigatsetud lattet ning süüa ka miskit mittekohalikku. Ja kuna maailm muutub iga reisiga ikka aina väiksemaks ja väiksemaks, siis õnnestus Ergol ja Jannesel kohata keset Saigoni ka toda eesti pensionäri, kellega koos Poolast teele asusime. Tegus vanaonu oli Lõuna-Vietnami üle vaadanud ning pidas plaani põhjapoole suunduda. Meie aga püüdsime ühest päevast viimsegi välja pigistada ning seiklesime rollerite vahel laveerides mööda linna.
Saigonis muutus Vietnamit iseloomustav niigi kaootiline liiklus veelgi kohutavamaks. Tipptunnil liigub seal teedel tuhandeid rollereid, kes teevad meie jaoks nii hämmastavaid manöövreid, et ainult vaata ja õpi. Ei ole midagi erilist näiteks vastassuunas liikuvatest kaherattalistest, kes keset kõige aktiivsemat liiklust ristmikul vastusõitvate autode ja rollerite vahel laveerides parempööret sooritavad. See on lihtsalt nii hämmastav, kuidas nad kui väiksed sipelgad külma kõhuga oma rolleritega ringi kihutavad. Ja mitte keegi ei reguleeri seda kaootilist hullust. Ehk, et meil ei õnnestunud kogu aja jooksul näha üheski linnas mitte üht politseid. Välja arvatud siis teel Ninh Binhist Hanoi lennujaama, kui maantee ääres seisev korrakaitsja üritas meie ees sõitvat autot tee äärde viibata, kuid keda eirati silmagi pilgutamata, ning kes omakorda eiras seda, et teda eirati :) Usun siiralt, et võibolla see autojuht nägi elus esimest korda politseid ning sattus hoopis hämmingusse. Absoluutselt ei imestaks :)
Isehakanud liikluskorraldaja Hanoi ristmikul liiklust reguleerimas

Aga rolleritest veel seda, et kuna roller on kohalikel põhiline ja enamasti ainuke liiklusvahend, siis mahutatakse sinna vajadusel ka kogu pere. Niimoodi ei ole harv juhus, kui rolleri esiosas asub tore väike rattaiste pere kõige väiksemale ning neid kes veel iseseisavlt istudagi ei osa, sõidutatakse lihtsamalt süles hoides. Rolleri mahutavusel pole samuti piire, kuna vietnamlased on väga väikest kasvu, siis mahub neid ühele rollerile vähemalt neli. Rollerisõidu proovisime Vung Taos viibides ära meiegi. Ühele rollerile meie kahjuks kuidagi ära ei mahtunud, seega pidime võtma lausa kaks.  Õnneks ei anna Vung Tao liiklust Saigoni omaga võrreldagi, kuid hirmus oli sellegipoolest. Igatahes saime sedamoodi kiire ülevaate poolsaarest ja siin toimuvast ning kõik pääsesid ka ilma kriimude ja murdudeta.
Vung Tao on Saigonist 128kilomeetri ja 3-4 tunnise autosõidu kaugusel. See on linn poolsaarel ning lähim koht Saigonile, kuhu võimalik suurlinnast rannapuhkuseks põgeneda. Meie õnneks ühendab neid kaht linna peale autotee ka laevaliiklus, mida ka meie kasutasime. Tegemist on põhimõtteliselt nagu Tallinn-> Helsingi liiniga, mille läbimiseks kasutatakse Lindaliini mõnd 20 aastat vanemat sugulast. 1,5 tundi peale starti maabusime igatahes õnnelikult Vung Taos, et oma viimased puhkusepäevad mõnusalt logeledes veeta.
Oleme juba leppinud, et käsikäes meie tripiga saadavad meid igapäevaselt ka mingisugused suuremad ja väiksemad vimpkad, nii et selle üle, et takso meid alles ehituse esimestes etappides oleva hotelli juurde tõi, me enam niiväga ei üllatunudki. Õnneks suutsime peale esimest šokki ka kogu ürituse läbi närida ning takso koos selle omakasupüüdliku ning nilbe juhiga hüljata. Tohutu ehitusobjekti taga paiknes ka meie otsitud hotelli resception ning tundub, et kogu üritus ongi üsna värskelt avatud ning laieneb veel jõudsasti. Kõik on nii uus ja puhas, uni on siin meeletult hea ning last but not least – iga päev tuuakse tuppa värsked puuviljad ning pannakse vaasi uus roosiõis. Sellist teenindust pole mina veel näinud. Jäime oma valikuga igatahes väga rahule ning esimese asjana otsustasime kohale jõudes kasutada pakutavaid basseinimõnusid ning praadisime end paari tunniga jahutavaid arbuusikokteile ja suplust nautides mõnusalt rõõsadeks.
Vung Taos liigub valgeid turiste üsna vähe. Peamiselt on tegemist kuurortlinnaga, kuhu tulevad nädalavahetust või puhkust veetma kohalikud või Saigonis töötavad välismaalased. Päeval on linn ääretult vaikne ning inimtühi. Päikse loojudes elavnevad ka tänavad, ilmuvad välja rollerid ja inimesed, täituvad söögikohad ning kohalike lemmikuteks olevad karaokebaarid. Ka meie oleme igal õhtul end hotellist õue kuuvalgele vedanud ning ümbrust uudistamas käinud. Ühel õhtul veetsime kvaliteetse tunnikese taas massaašisalongis ning lasime oma väsinud jalgu ja keha mõnuga mudida. Nagu tavaks saanud, siis käime õhtuti ka mõnes kohalikus söögikohas söömas ning proovime kõike head ja paremat. Kohalikud vaatavad meid suurte silmadega, kui tellimusi esitame – keegi siin enamasti nii palju ei söö J Aga siin võetakse mereannid otse akvaariumist ning ka kõik muud saadused tunduvad olevat värsked ja head, nii et toit on maitsev ja seda ei saa ju kasutamata jätta. Kõiksugu mereannid, karbid, konnajalad, erinevad lihad, kastmed, nuudlid, riisid ja muu tundmatu – kõik rändab kõhtu. Ja sinna peale nii palju värskelt pressitud mahla, et lihtsalt mmmm.... Kahjuks jätab siin kandis kohalike keeleoskus vägagi soovida, nii et igasugune seletamine ja toidu tellimine võtab tohutult energiat. Iga kord unustatakse midagi ära, jäetakse toomata või tuuakse vähem. Ka on kohalikel meie jaoks harjumatu komme serveerida kõike jooke jääga sh ka näiteks õlut. Seniajani olen vaid korra saanud ilma jääta mahla, mis sest, et seda iga kord rõhutan. Kogemus näitab ka, et kui liiga palju seletad, võid üldse ilma jääda J
Kuigi esimese hooga tundus ehk Vietnam üsna räpane ja kasimata, siis tegelikult toimib siin enamikes kohtades väga tore süsteem. Päeva jooksul visatakse kogu prügi lihtsalt tänavale, kus see õhtuni vedeleb. Vastu ööd ilmuvad välja onud ja tädid labidate ning luudadega ja vuravad ringi prügiautod. Linn lüüakse läikima ning järgmisel päeval algab kõik taas otsast. Algul oli väga võõrastav, kui tänaseks olen suutnud nii palju sisse elada, et viskasin ka täna ühe šokolaadipaberi maha. Loodan, et harjumustest võõrutamisega kodus raskeks ei lähe J
Mis on Vietnamis veel veidrat?
Siin on tagurpidi kuu. Kui meie oleme harjunud nägema poolkuud, mis on avatud küljele, siis siin on taevas nagu väikene kauss.
Lisaks tundub, et Vietnam on üks nendest riikidest, kus FB on põlu all ning sinna sisenemine võimatu.
 Ja lõunas peelgavad inimesed tohutult päikest. Heledat nahka peetakse imeliseks ning selle nimel tehakse ka mida iganes. Noored kõnnivad 30 kraadises kuumas teksapükste ja dressipluusiga, jalas kingad ning käes kindad. Poolt nägu katavad suured riidest maskid ning peas on kübar või kapuuts. Pole siis ime, et kohalikud meist salaja pilti teevad ning kui Saigonis turismimessil käisime, tiirlesid me ümber kaamerad ja välkusid fotoaparaadid.
Vietnamlased on mõnes mõttes ka vabameelsemad, kui meie. Näiteks pole nende jaoks mingi probleem oma ihuhädasid kõige käidavama tee ääres kergendada. Kui Ninh Binhist Hanoi lennujaama suunas kihutasime, olime pika sõidu, hommikuse tee ja õlle :) järelmõjudena sunnitud autojuhilt pissipeatust paluma. Kõikidest tee äärde jäävatest, söögikohtadest, poodidest, bensiinijaamadest ja muust, valis tema meile välja maantee äärse raudtee. Kogu lugu lõppes sellega, et peale mitmeid meeldetuletusi, pidime siiski jalad ristis lennujaamani kannatama ning autojuht jäi sel korral oma jootrahast lihtsalt ilma.
Vietnamis elab ligikaudu 85 miljonit inimest, kellest  umbes 11 miljonit saigonis ning 4 miljonit pealinnas Hanois. Vietnam on täis rohkeid kontraste, mida ka meil on selle lühikese aja jooksul siin olnud võimalus näha. Näiteks Hanoi, mis hoolimata rohketest turistidest on siiski suutnud säilida üsna ehedana. Kontrastiks Saigon, mis meenutab pigem igat teist suuremat turismipiirkonda kus iganes maailmas. Ajasin isegi mitmeid kordi segamini ning arvasin end olevat taas Tais. Lihtsalt nii sarnane oli kogu selle linna olemus Phuketile. Ninh Binh ja selle ümbrus näitasid meile aga ehedat turistivaest piirkonda oma võlude ja valudega. Neil kohutavatel teedel sõites ning neid räpaseid ja väikseid äbarike majadega külasid ning linnu läbides oli tunne nagu oleksime taasa Põhja-Indiasse sattunud.
Homme algab me kodutee, mis saab olema 30 tundi vaheldumisi täis sõitmis ja ootamist. Stardime hommikul kell 11 Vung Taost laevaga Saigoni, seejärel taksoga lennujaama, kust 17.55 läheb lend Hanoisse. 22.45 võtame Hanoi lennujaamast suuna Varssavi poole, kus maandume ligikaudu 11 tundi hiljem. Siis jääb veel mõni tund oodata, et saaksime teha veel paari tunnise lennu ning maanduda kolmapäeva lõunaajal Tallinna lennujaamas. Kadri ja Jannesega jätame siinkohal hüvasti ning soovime neile head teed! Noored ja tegusad saavad veel ligi nädala jagu ringi uidata, meid aga ootab kodus väike Hugo, kellele tahaks kangest ühe suure-suure kalli teha.
 Vaade Vung Taole
 Rollerdamas
 Ergo ja Jannes konksu otsas

 Müüa raha!
 Näiteid Saigoni tänavaelust

Kohalikud kalamehed. Või hoopis vetelpäästjad?
 Igaõhtune söögiorgia
Vung Tao

Friday, April 8, 2011

Tere tulemast Saigoni ja kuidas siis tegelikult kõik oli

Viimati istus mul torssis Jannes trepil ja nõudis oma arvutit, Ergo vaarus voodi ja seina vahet ning kell näitas juba ligi poolt kolme öösel. Õnnejoovastus suviselt palavas Saigonis oli teinud vist oma töö J Aga kui nüüd päris otsast peale hakata ning mõelda end tagasi Hanoisse, siis...
Seisime hommikul kell 12 ilusti hotelli fuajees ning ootasime. Ootasime ja ootasime. 15 minutit ootasime eelmisel õhtul suhteliselt suvalise jorsi poolt lubatud transporti Ninh Binhi. Siis oli selge, et seda autot siiski ei tule. Küsisime hotellist muude valikute kohta ning 10 minuti ja 60 dollariga oligi meil järgmine, kuid suhteliselt väikeste gabariitidega auto hotelli ees ootamas. Kolm väikest onu nägid seejärel kurja vaeva, et meie kolme mahukat kohvrit sinna autosse pressida. Siiski  otsustas Ergo märkuse peale meie noor autojuht oma wooferist loobuda ning seepeale õnnestus ka kohvrid kuidagimoodi autosse pressida.
Hanoi ja Ninh Binhi vahemaa on umbkaudu 100 kilomeetrit ning pisut üle kahe tunni ekstreemset liiklust ning põnevaid momente. Põnev oli juba seegi, et tagaistmel puudusid turvavööd. Hoolimata Ergo tähelepanekust, et kohutav segadus liikluses ei ole meie silme all veel ühtegi õnnetust põhjustanud ja ehk on tegemist isegi turvalisema liikluskultuuriga kui meil, õnnestus meil õige pea näha maanteel juhtunud õnnetust, mille tulemusel lebas tee ääres kaetult ka elutu inimkeha.
Ninh Binh on Hanoist kordi kordi väiksem ning turiste liigub siinkandis ka suhteliselt vähe. See on ka arusaadav, kuna linnas endas miskit erilist ei ole ning puuduvad ka suuremad vaatamisväärsused. Kogu põnevus on hoopis kogunenud Ninh Binhist paarikümne kilomeetri raadiusesse, kust võib leida kõikvõimalikke koopaid, pühakodasid, põnevaid külasid, laiuvaid riisipõlde jne. Kuna jõudsime linna vaid paar tundi enne päikeseloojangut, ei jäänud meil üle muud, kui jalutada niisama ringi ning uudistada elu-olu. Esimesest hetkest võis märgata, et valge inimene on kohalike jaoks vaatamisväärsus omaette. Lapsed vaatavad, näitavad näpuga, vanemad inimesed naeratavad või jälgivad vaikselt silmanurgast. Turistivaese linna omapärad panid meid ka esimesel päeval koheselt ootamatu fakti ette – kas jääda nälga või süüa mõnes kohalike söögikohas. Ka viimaste valik polnud seejuures just ääretult lai.
Peale mõningast kõndimist õnnestus meil leida veidi viisakam söögikoht ning ainsate külastajatena võtsime laua ääres istet. Kuna inglise keelne menüü oleks olnud liigne luksus paluda ning teenindaja võõrkeeleoskus piirdus vaid üksikute sõnadega, üritasime käte ja häälte abil mõista anda oma nuudlite ja kana soovist. Seejärel otsustas aga Jannes veelgi riskida ning tellis menüüst ühe suvalise roa, mille tulemusena saimegi kõik endale ühe tundmatu õhtusöögi – nuudlid tuvastamatu liha ning maitserohelisega häguses vees hulpimas. Jannes va õgard sõi ja kiitis takka. Rüüpas veel pool Kadri omastki. Ergo punnitas poole ja väitis, et kõht sai täis. Kadri, kes pidi eelnevalt suure suuga pea igas urkas istet võtma, avastas endas aga hoopis pirtsu turisti, kes viisakusest pulkadega vaid mõne nuudli kõhtu ajas. Söögil iseenesest polnud ju viga midagi- nuudlid nagu nuudlid ikka. Lõhn oli natuke võõrastav ja koht oli pisut hirmutav. Kuid kõige kohutavam oli siiski see liha seal supis. Ei maitsend see ühegi seni söödud liha moodi. Ninh Binhi special pidi olema küll kitseliha, kuid mina vaatan endiselt ringi pilguga, et keegi mulle rammusat koerajalga lauale ei poetaks.
Õhtusöök oli küll mõnusalt kohaliku hinnaga ( u1,5 dollarit kauss), kuid kuna enamusel meist kõht endiselt korises ning keelel oli vastikult kõle maitse, siis suundusime veel viimasel minutil kohalikule toiduturule. Ostsime erinevaid tuntud ja tundmatuid puuvilju ning proovisime varda otsas grillitud liha (sel korral tundus olevat tegu mõne linnuga) ja suundusime tagasi hotelli, et end järgmiseks hommikuks välja puhata. Olime planeerinud endale järgmiseks päevaks tripi mööda vaatamisväärsusi ning seega pidime 8.30 ilusti triksis-traksis olema.
Hommik tervitas meid aga mõnusa seenevihma ja tiheda uduga. Suurepäraselt sobiv õhustik riisipõldude vahele ning mägede taustaks, kuid kahjuks enam mitte nii haakuv me kohvri sisuga. Tirisn jälle oma ainsad pikkade varrukatega pluusid, kampsuni ja jaki selga. Jube jahe (u20 kraadi) ja tohutult niiske oli seal, et kardsin lausa hallitama minna J Kuigi ilmateade lubas nädala lõppu ja meie järgmisesse sihtkohta ka pisut päikest ja mõne soojakraadi lisaks, siis unistasin vaikselt sellest Lõuna-Vietnamist 29 soojakraadiga, kuhu Jannes ja Kadri nädala pärast meieta pidid suunduma.
Aga meie tripp... saime auto ja autojuhi ning meil oli ka plaan, kuhu suunduda. Seda plaani oli eelnevalt hotelli vahendusel kindlasti ka autojuhile selgitatud, kuid kuna soovisime täpsustada, mis on meie esimeseks sihtkohaks, osutas Jannes kaardile ning proovis meie sohvrilt pisut infot välja pigistada. Autojuht lükkas pöidla püsti, naeris oma habutud naeru ja ütles justkui sulaselges eesti keeles „kõikjale“. Tegelikult ei saanud ei tema meist ega meie temas mitte kui midagi aru. Saime vaid mõnuga naerda ning oodata, kuhu tee meid viib. Selle tulemusena arvasime muideks õhtuni, et olime käinud kohas, kuhu me tegelikult alles viimasena jõudsime.
Tegus päev oli. Käisime paatidega sõitmas, külastasime templeid ja pühakodasid, nautisime vaadet ja päeva. Tegelikult oleks meie Vietnamist nii palju rääkida... kuidas kohalikud tädid kasutavad aerutamiseks jalgu, milline tore konkurents toimub linna kahe turistidele mõeldud söögikoha vahel, kuidas kohalikud valgetest pilti tahavad teha, toredast rongiliiklusest, mis liigub maximum 50km/tunnis,  tee serveerimisest kõige absurdsematest nõudest nagu kokteiliklaasist või õllekannust, näljastest koertest, kitselihast, šokolaadipuudusest ja veel nii nii paljust.
Aga teisel hommikul Ninh Binhis vaatasin aknast välja suure ohkega – kaua võib?! Jälle udu, vihm ja niiskus. Kas me ei näegi päikest? Oli tahtmine kohe otse järgmisesse sihtpunkti põrutada. Nii me siis seisimegi trepil ja jõudsime oma põgenemisplaanini. Kuigi meie Ergoga ei pidanud Saigoni üldsegist tulema, siis läks teisiti. Nüüd me siin oleme 30 kraadi kuuma õhku, turistidele loodud ideaalne õhustik, kohutavalt tüütud tänavamüüjad ja veelgi hullem liiklus. Ja meil õnnestus veel kiiruga lennujaamas vale hotell broneerida. Siin on selliseid nahhaalseid juhtumeid, kus võetakse endale mõne suure ja ilusa hotelli nimi ja kasutades segadust ära, hangitakse endale kliente. Meie tänane öö möödus ühesõnaga parajas hotell Stroomis. Aga juba liigume edasi ning homme varahommikul suundume vara-varahommikuse praamiga Vung Taosse, kus nädalavahetusel käib paras möll ning loodetavasti saame ka lõpuks jalad päikese poole sirutada ning varbaga vett katsuda. Uuuhhh kui mõnus on J
Ps.Miskipärast puudub meil siin võimalus välja helistada, kuid tundub, et sõnumid lähevad siiski läbi. Vähemalt Kadril ja Jannesel :P

 Kolm onu kolme kohvri kallal
 Meie autojuht Ninh Binhis pisukesel õllepausil
 Miskit templid
Osavate vietnami naiste imelised sõudmisvõtted
Kahe tunnine paaditrip vihmas ja udus läbi kitsaste koobaste ning imelise looduse

Thursday, April 7, 2011

Põgenemine Ninh Binhist

Kaks päeva vihma ja udu oli meie jaoks liig. Hommikul tellisime endale autojuhi, et minna järjekordsele tripile, kuni Kadri pakkus välja saatusliku mõtte - läheks õige kohe kõik koos Saigoni sooja! Kolm tundi hiljem olime juba Hanoi lennujaamas ning ostsime piletid järgmisele lennule Ho Chi Minhi ehk  laiemalt  tuntud Saigoni.
Majanduslikult ei olnud tegu just kõige arukama ideega. Kõik muud plaanid pööras see tegu pahumpidi ning ööbimiste canceldamine ei teinud ka kogu lõbu odavamaks. Lisaks pidime Ergoga lennukipiletite nappuse tõttu lendama MekongAiri Lux classis. Kaks piletit läksid meile maksma ligi 6 miljonit kohalikku (tavapiletitest 2*kallim) ning nendega kaasnesid ka mõned mugavused, kuid iseasi on see, kas need ka oma hinda väärt olid.
Kui keegi peaks tulevikus selle kasutamisest huvitatud olema, siis AirMekongi Lux class hõlmab endas businesslounge kasutamist (meie eelistasime lihtrahva juures võileibade söömist), privaatset autotransporti lennukini, valget laudlina ja serviisist söömist. Lisaks eraldatakse sind madalamast klassist kardinaga (mis ei eralda sind aga selja taga vastu istet jalgu peksvast ja hüsteeriliselt nutvast lapsest) ning maandudes saad võimaluse esmajärjekorras lennukist väljuda, et juba ees ootavasse minibussi supsata ning terminali kiirustada.
Ergo on alati unistanud businessclassis lendamisest, nii et vähemalt kellegi dream came true :)
 Autojuhti ootamas
Üks vähestest turistidele mõeldud söögikohtadest oma raamimist ootava visiitkaardiga. Seal saime ka kõige omapärasema "värskelt pressitud" apelsinimahla e. Mehukattit apelsinitükkidega.

Monday, April 4, 2011

Miljokad Hanois ja palju õnne Kristin!

Ei tea kuidas teisetega on lood, kuid mina sain täna oma esimese miljoni. Selleks on küll siinmail vaja vaid viitkümment dollarit, kuid siiski...
Jannes kuulutas veel eile õhtul, et hommikul stardime üheksast kindlasti. Fakt on aga see, et kui mina oma silmakesed avasin, näitas kell juba 10 ning ka naabertoa elanikud polnud voodist kaugemale saanud. Hea on, kui plaane pole J Ja ega siin magamine pole ju ka mingisugune luksus. Meie delux-toa voodi on puha kõva ning ööelust lahutavad meid Kadri sõnul vaid kapiuksed, mille alt mahuks minu arvates ka hiired läbi. Kadri/Jannese mitte nii lux tuba on kahjuks/õnneks akende ja uste vaba, andes sedamoodi suurema võimaluse vaikust nautida, kuid lämmatades ka ühtlasi mõnusalt läppand õhuga. Aga muidu on kõik väga tore :D
Näiteks eile oli meil planeeritud kohalik puppet show, mille piletid maksid 100 000dongi 1tk (u 5dollarit). Olime selle nädalaid tagasi maili teel kokku leppinud, et sooviksime minna. Hotellist tuletati meile seda meelde aga õhtul kell 10, kui juba ilmselgelt enam midagi teha ei olnud. Niipalju siis taas plaanidest.
Aga täna...peale mõnusat hommikusööki ning järeldust, et Vietnami kohvi ei ole mingil juhul joogikõlbulik, suundusime linna uudistama. Kuna on esmaspäev, siis kõikvõimalikud suuremad vaatamisväärsused olid loomulikult suletud. Aga see selleks, meid huivtaski pigem kohalik elu üldisemas plaanis. Tegime nelja-tunnise jalutuskäigu mööda põnevaid Hanoi vana kvartali tänavaid. Ammustest ammustest aegadest on siin igal tänaval oma nimi, mis on tähendab neid kaupu ,mida seal tänaval müüakse või toodetakse. Näiteks on olemas kingatänav, või mänguasja tänav või altarite tänav, või tänav kus müüakse mereande, bamust, maitseaineid jne. Külastasime kohalikku kõige olulisemat turgu, ostsime endale uue kohvri ning lasime jalgrattaonudel end veidi ringi vedada. Viimased on siis sellised kohalikud kleenukesed tegelased, kes väntavad ratast, mille eesosas on iste, kuhu parema sättimise juures mahub kaks inimest istuma. Mitte kõige kiirem liiklusvahend siinmail, kuid vahelduseks põnevam.
Kuna homme suundume u 100km allapoole Ninh Binh’i, siis pidime ka täna leidma mooduse sinna jõudmiseks. Ergo välistas juba eos, et tema oma kodinatega kohalikku bussi ronib. Uurisime oma hotellist võimalusi. Pakuti autot koos juhiga u 60 dollari eest. Otsustasime ringi vaadata. Õhtul linnast tagasi sõites hakkas Ergo nii muuseas taksojuhiga meie tegemistest rääkima ning jõudis välja sinnamaale, et palju siis selle onu teenus ka maksaks. Seepeale toimus suurem arutelu, võeti välja kalkulaatorid. Arvutati kroonides, eurodes, dollarites.... Kui algne pakkumine oli 1 500 000 dongi, siis lõpuks jõudsime 800 000 dongini (u28 euri). Uuuuhhh. Kaup koos, tuju hea. Kuni hetkeni, mil Jannes selja taha vaatas. Oligi liiga hea, et tõsi olla- meie tulevasel rendiautol puudus igasugune pagasiruum ning meil on nelja peale kaks suurt kohvrit + hunnik muud nodi. Saime vaid suure kõhutäie naerda, aga diil jäi sel korral kahjuks tegemata. Õnneks leidsime veel hilisõhtul tänavalt ühe mehe, kes ütles, et tal on 7-kohaline auto ning on nõus meid 50 dollari eest homme ära viima. Elame-näeme J Meie igatahes seisame oma kodinatega homme kell 12 hotelli ees ning ootame seda võhivõõrast ja tema oletatavalt olemasolevat autot.
Ohh ja siis oli mul veel küks tore üllatus. Igatahes tänan kõiki, kes mulle oma õnnesoovid edastasid. Minu sünnipäev ei jäänud märkamata ka hotellitöötajatel, kes olid seks puhuks väikese üllatuse organiseerinud. Esimese hooga küll valesse tuppa, kuid peale pisikest täpsustust transporditi kõik Jannese/Kadri juurest ümber meie väiksesse sviiti. Just siis, kui olin pool päeva sefiiritordist unelenud, leidsime laualt ilusa ja päris maitsva (mitte küll sefiirist, kuid üsna ligilähedase) tordi, pudeli veini ning ühe punase roosi. Väga armas J

valmistatakse tanaval
syyakse tanaval


juhuuu!
vaike vaeti vietnamlane suuri eurooplasi lobustamas :)