New York ja kogu kompott

Pimeduses New Yorki poole laskudes oli hoolimata kõrgusest raske hoomata selle linna suurust. Õigemini oli see täiesti võimatu, sest juba vähemalt viimased pool tundi olime lennanud ühtlaselt tuletesäras sätendava maapinna kohal. Kas sedaviisi on kaetud kogu idarannik? Kas see kõik on New York? Kas üks linn saab olla nii suur?

New York on tõeline hiigellinn tungleva rahva ning pidevate ummikutega, mida saadab ühtlane inimeste sumin, autode signaalid, uilgavad sireenid ning liiklusreguleerijate viled. Koos eredalt vilkuvate suurte reklaamtahvlitega, auravate kanalisatsiooniluukidega ning jalge all väriseva metrooga, moodustab see ühe suure ja kirju kompoti, mille kiire sisse ahmimine võib olla samaväärselt põnev ning väsitav. Meie avastused suurlinnas aga algasid juba traditsiooniks saavate väikeste seiklustega.

Lisaks meeldivale ärevusele uude linna jõudmise üle, lisas põnevust juba lennujaamas ühest oma kohvritest infokirjakese leidmine, milles teatati, et meie kohver on osutunud läbiotsitunuks ning andke andeks, kui selle käigus ka kohvri lukk olude sunnil rikutud on saanud. Nagu veel üks kohvrijuhtum meil puudu oleks! Õnneks oli tegemist Ergo uue kohvriga, mille lukustussüsteemide loomises on arvestatud taoliste turvalisuse kaalutlustel läbi viidavate sissetungimistega. St. kohvril on selleks spetsiaalne võtmeava, mille kaudu on vastavatel instantsidel võimalik seda vajadusel avada. Kohver terve, asjad alles - taksosse ja hotelli!

Kui meie Miami hotell oli olnud üsna tavapärase numbritoaga, kus viimasel kahel ja poolel päeval puudus küll hoolimata mitmetest märkustest vannitoas ja garderoobis elekter ning televiisoril pilt (ühel õhtul teatas vastuvõtuneiu meie mure peale, et töömees on juba koju läinud ja niimoodi pimedas ongi ju romantiline! Eeee.... wc's käija?!) ning Orlandos oli meil totaalne nelja tärni kuurorti luksus, siis New York suutis meid hotellivalikuga ikka tõsiselt proovile panna. Saabusime hilisõhtul ning tõesti väsinuna, checkisime end sisse ja liikusime antud numbritoa poole. Koridori sisenedes vôis märgata selle lõpus olevat avatud uksega pisikest tuba. Tool uksevahel, jahe ja rõske; elektriradiaator vannitoa pistikusse susatud ning radikas ise koridori lohistatud; suur puhur undamas teises toa otsas. Tuppa mahtumiseks olime sunnitud ohates kogu kaadervärgi pistikutest eemaldama ning toanurka lükkama. Mis mõttes?! Istusin voodile ning tõmbasin kingad kingad jalast. Aaaaa...!! Vaip on niiske! Mis toimub? Avame kardinad vaateks vastasseinale ning akna all laiuvale pisikesele kuurikatusele. Selgus, et aknad ei lukustu. Mitte üks neist. Kuhu me sattunud oleme? Võideldes väsimuse, tüdimuse ning eestlasliku tagasihoidlikuse ning leplikusega (oleme ka hullemates oludes ööbinud), otsustasime siiski kisa tõsta. Tulemuseks vabandused, tasuta hommikusöök, töömehe poolt kinni löödud aknad, töötajate nõutud näod (oli öise vahetuse algus ning totaalne teadmatus toas toimunust) ning hiline uinumine suurlinna möllu taustal selles samas rõskes minitoas. Kuna kogu hotell oli täis bookitud, siis pidime uue toa saamiseks ootama järgmise päevani ning selle toaga olid juba toaga oli meie õnneks juba palju paremad lood.

                                         Vaatega tuba
Kuna me ei tulnud New Yorki magama, siis oli plaan oma kahest ja poolest päevast maksimum välja pigistada. Nagu enamus reisidel, läks ka sel korral meil ilmaga pisut nihu, nii et esimesel päeval saime mõnusat sombust ja jahedat vihmailma "nautida" ning teise päeva maiusroaks päikesepaiste kõrvale õnnestus meil saada talviselt jäine ja läbilõikav tuul. Kaks päeva sõitsime sightseeingu bussiga mööda linna ringi ning külastasime huvitavamaid vaatamisväärsusi ja kuulasime erinevate tuurigiidide jagatavaid fakte, nägemusi ja arvamusi. Neid viimaseid on nad väga tragid jagama ning enamasti ka ülimalt häälekalt. Harjumatult intensiivne on nende kõne ja käitumine ning kohati ka üsna väsitav ja minimaalsel määral olulist infot sisaldades. Mõni giid oskas seevastu ka palju huvitavaid fakte ning põnevaid lugusid rääkida. Paraku ei ole võimalik New Yorkis võimalik miskitpidi saada üle ega ümber 9/11 poolt põhjustatud tagajärgedest ning see on siin vähemal või rohkemal määral igaüht puudutanud. Ka üks meie tuurigiididest kaotas tol päeval 47 inimest oma tutvusringkonnast. Juba ajaloolisele kohale uue ning peagi valmiva 1776 jala kõrguse torni vaatasime ka oma silmaga üle ja niisamuti justkui kohustusliku vauadussamba, Time Square'i ning kõik muu olulise ning vähem olulisema. Selles osas on hop on, hop off väga tänuväärne süsteem, et annab võimaluse saada kiire pildi vähese vaevaga ning saada põnevat infot ilma nina raamatus istumata. Pilet võib küll tunduda esimese hooga pisut soolane ning giidide otsesed jootrahavihjed sinna otsa lausa lauslollus, kuid asi on ka seda õnneks väärt (jootraha küll pigem mitte) :)

                                         Central Park

                                        Time Square

                                         Uued tornid
Jootrahaga on USAs aga omaette põnevad lood. Seda tahavad kõik, kõikjal ja palju! Söögikohas on see täiesti normaalne, hotelli hommikusöögilauas aga pisut juba ebamugav, ostetud ekskursioonil nõme ning taksos puha arusaamatu. Raha on ameeriklastele üldse ääretult oluline ning kus vähegi võimalik, märgitakse alati ära summad ja hinnad, kus mis palju maksma on läinud, suur on kellegi varandus jne. Viimane teema jookseb neil ka alati kohustusliku osana vestlusest läbi ning summad kütavad kirgi. Peaaegu sama aktuaalne on ka kehakaal ning kohtuvaidlused. Telekanalites jookseb lakkamatult erinevate kaalualandajate ja kehatrimmijate reklaame, mille vahepeale on enda promomiseks eetriaega ostnud ka parimad advokaadid, kes lubavad SINU nimel süüdlasted viimse pennini tühjaks pigistada.

                                         "Kerge" vihje
Nagu igas teiseski riigis, on ka siin ohtralt põnevaid kiikse, mis toredalt seda riiki meile meenutama jäävad. Toredad on näiteks äratundmised, nähes filmidest tuttavaid stereotüüpe: pika patsi, suure õllekõhu ning luitunud nokamütsiga rekkamehi, pintsaklipslasi New Yorki tänavatel ja kohvikutes sibamas, üüber-pakse nekutädisid üle rahvamasside bläkutamas ja lõkerdamas, silikoonitud tšikke Miami beachil ning tõmmusi võõramaalastest koristajad, taksojuhte, teenindajaid jne, jne, jne. Lisaks on Ameerikas täiesti normaalne, kui poemüüjad laulavad tööpostil täiest kõrist ning kaubavalik võtab poodides silme eest kirjuks; normaalne on, kui õhuruumis on tihedam liiklus, kui kodutänaval; enesestmõistetav on meeletu kilekotimajandus, mis hõlmab endas ka meeletut ostlemist ning protsessi lõpuks asjade topeltkottidesse ladumist; täiesti igapäevane on tänavaid ummistavad kollaste taksode hordid, tunglevad inimmassid jne, jne, jne. Paljuski ei ole see kõik omane vaid Ameerikale, kuid pisut võõras meile. Kuid siiski vaid Ameerikale on omane filmidest tuttav kõnemaneer ning kohati lausa äraleierdatud paigad. Samuti inimeste meeletult vaba olek ning teinekord liig-ehe ameerikalik keep smileing. Viimane võib olla küll meiesugustele pisut võõrastav, kuid eelistan iga kell siinset võlts-sõbralikku teenindust, kui eestlaslikku tüdinud ja tühja pilku ning kehva teeninduskultuuri(ehedat kontrasti saime kogeda juba New Yorkis Ukraina restos söömas käies - ülimegamaitsev toit, kuid hoopis teise temperamendiga teenindus, kui USAs tavaks :)) Hei fokes! Hei guis! Take it easy! - on tavapärane kohalike teenindajate kõnemaneer. Lõpuni tekitab aga pisut segadust nende pidevalt tervituseks üle huulte libisev: "How are You?" Tean, et kedagi tegelikult ei huvita, kuidas mul läheb. Keegi ei taha kuulda mu elulugu ega infot viimastest tegemistest. Ja ega ma püüagi vastata, lihtsalt tervitan vastu. Senini pole ka keegi kurtma hakanud, et ma nende käekäigu päringule täpsemat vastust pole andnud, kuid harjumatuks jääb see lõpuni välja - küsija suu pihta ju ei lööda ning pisut kehva tunde jätab niimoodi küsimust ignoreerida :)

Kokkuvõtteks oli Ameerika tore ning kuna riik on suur, siis satume sinna kindlasti ka tulevikus seiklema. Meeldejäävaid elamusi ja juhtumeid jagus meil ikka kuni lõpuni välja, kuid kahjuks kõike ei jaksa siia kirja panna. Olgu siis mõningateks märksõnadeks: haltuuraotsana salaja kohvreid kiletavad NYi lennujaamatöötajad; kas Duff beer on hea; misasi on Simpsonid; päevane ööbimine Lissaboni pansionaadi sviidis; kaotatud fotokaamera.... ja ehk siis selleks korraks aitab ka :)

                                         Lissabon

Orlando, Universal Studios ja ostukeskused

Orlando on iseenesest üsna lihtne ja ilus linnake, kuid mitte eriline turismimagnet. Rahvahordid sõeluvad aga Orlando vahet hoopis peamiselt seetõttu, et kunagi otsustas Disney sinna luua oma stuudiod ning teemapargid, mille üsna loogilise jätkuna on kogu äärelinn täitunud erinevate resortide ja lõbustusasutustega. Lisaks kõigele muule toredale, mis Orlandosse püsti on pandud, on sinna kerkinud ka suurematsorti kaubanduskeskused või õigemini kaubandustänavad, mis on täis erinevate kaubamärkide outletpoode. Niisiis ongi Orlando üks puhkajate paradiis, kus võib probleemideta paar nädalat muust maailmast eraldatuna lihtsalt vedeleda, lõbutseda ja šopata.

Meie eesmärk oli külastada Orlandos asuvat Universal Studios'e Adventure Island'it. Tegemist on Universali filmidel põhinevate atraktsioonidega ning niiviisi sai meil läbi käidud Harry Potteri loss, maailma päästmine Ämblikmehega, Hulki ameerika mäed ja mida kõike veel. Lausa uskumatu, mida 3D ja osavate meistrimeeste poolt ehitatud atraktsioonid pakkuda võivad. Lastele väga ei soovitaks - võib päris hirmsaks minna :) Ameerika mäed, mida uskusin, et ei külasta ei iial, sai ikkagist järele proovitud. Kiusatus oli suur ja elamus muidugi veel suurem. Ellu jäime!

                                         Tehtud!

                                         Potteri küla - lumi keset suve

Loomulikult saime kaks õhtut ka oma pagasit täiendada mõnusate kinga ja riidevarudega, sest valik ja hinnatase on ikka väga väga erinev kodus ootavast. Kripeldama jäi isegi üht-teist, aga no kõike head ka kaasa vedada ei jõua. Kahjuks :(

Ja vihmane ning jahe New York ootab meid nüüd juba mõne tunni pärast!

Key West

Otsustasime siiski selle pika tee ette võtta. Ligikaudu 150miili ning 4 tundi sõitu sinna ning sama palju ka tagasi. Kes kiidab, kes laidab, kes soovitab, kes mitte... Kuna meil konkreetsemaid ja paremaid plaane ei olnud ning ilm tundus ettevõtmist soosivat, siis asusime hommikupoolikul teele.

Kahjuks jäi meie start erinevatel põhjustel pisut hiljapeale ning kell 9 Key Westi poole teele asudes oli kitsas ja aeglane maantee juba liiklejaid täis. Üllataval kombel on ameeriklased väga eeskujulikud liiklejad või siis on siin trahvid meeletud, sest neid, kes oleks pisutki lubatust kiiremini sõitnud, oli märgata vaid üksikuid. Võimalik, et ka nemad oleks lähemal tutvusel osutunud samuti turistideks. Mis ka meil siis muud üle jäi kui 4 tundi vaikselt ühtlases jorus tiksuda ning vaateid nautida. Läbitud miilide sisse jäi lugematu arv suuremaid ja väiksemaid saarekesi ning meeletul hulgal sildu, millest pikim on 7 miili. Palju, palju, palju helesinist vett, tuules õõdsuvaid palme ning maanteed ületav krabi.

                                         7 miili
Key West ise on väga armas oma väikeste tänavate ning armsate puitmajadega. On ilus sadam ja ilusad rannad, majakas, Hemingway majamuuseum ning Ameerika kõige lõunapoolseim punkt. Jalutasime ja vaatasime ning pidimegi hakkama juba tagasi sõitma. Key West on kindlasti väga tore koht (Ameerika tudengid ei saa ju selles ometi eksida, kui nad kevadvaheajaks kõik sinna tunglevad), kuid ma ei soovitaks kellegil seda teed ette võtta ühe päeva jooksul. Ehk, et kui minna, siis vähemalt mõneks päevaks. Aga meil on ta nüüd igatahes nähtud. Homme hommikul stardime varakult Orlandosse resorti puhkama ning Universali teemaparki lustima :) Kolampäeval lendame juba edasi New Yorki ning laupäeval asume päevase vahepeatusega Lissabonis tagasi koduteele. Ja oma kohvri saingi ma ilusti tagasi. Kõik puha alles ja terve. Tore on vahelduseks riideid vahetada!

Miami, South Beach - 3.päev ilma kohvrita

Silmakreemist saab sujuvalt kreem kogu näole, kehakreemi asendab päevitusgeel, juustes vahutab meestešampoon... Kui vähesega on võimalik mõnda aega toime tulla :O Aga seda tõsti vaid mõnda aega, sest enesetunne ja välimus hakkavad juba kannatama ning selleks, et mitte hakata esiemade kombel pastakasüsist ripsmedušši valmistama, otsustasin ootamisest siiski loobuda ning kõik selle, millest puudust olen tundnud, poest lõpuks uuesti soetada.

Kuna lennujaamast antud telefoninumbrilt pole mul õnnestunud kedagi tabada ning olgem ausad, kui iga minut sh kutsuv toon suurendab telefoniarvet 1,5€ võrra, siis just päev otsa toru otsas ei istu. Ja siis täna, just kui olin kaotanud oma viimse lootuse, juba mõtetes kahjusid kokku arvestades ning reisi jätkamiseks vajalikke asju ostes, teatati mulle hotelli retseptsioonist, et lennujaamast helistati - minu kohver on leitud ning tuuakse hotelli. Juhuuu! Või siiski nagu vanasõna ütleb - ära hõiska enne õhtut! Juhtumisi kadus tol päeval lennujaamast veel üks kohver...no tegelikult, arvestades kui tavapärane see siin tundub, siis võis neid tol päeval seal ka lausa kümneid kaduma minna, aga see selleks. Igatahes oli kaduma läinud veel üks kohver, mille omanik peatub/peatus samas hotellis kus meiegi. Nii et enne, kui pole oma silmaga kohvrit näinud - ei usu.

Üsna uskumatu, aga hoolimata kaduma läinud hilpudest, jalanõudest ja kosmeetikast, ei olegi elu siin seisma jäänud :) Esimesel hommikul ärkasime rõõmsalt enne kukke ja koitu ning ootasime, millal hommikusööki jagatakse. Kell 8 olime juba linna uudistamas ning veelgi kiiremaks ning paremaks ülevaatuseks rentisime endale ka rattad. Tore rattalaenutuse süsteem võimaldab erinevatest punktidest rattaid laenutada ning hiljem sobivasse punkti tagastada. Tõmba vaid krediitkaart masinast läbi ja anna jalgadele valu. Uudistasime vingeid villasid ja rannaala ning seiklesime ringi. Seda viimast pigem seetõttu, et miskit magnettormid või midagi, olid muidu meie tavapärase inimkompassi segadusse ajanud ning hävitanud igasuguse suunataju. Seda ikka juhtub väga harva, kui minu orienteerumivõime ületab Ergo oma, aga näe... imesid juhtub :)

Paari päeva jooksul oleme end päikese käes praadinud, teinud bussituuri mööda Miamit, laevatuuri mööda merd ning paar poetuuri suuremates kaubanduskeskustes. Viimased on tõsiselt suured ja väsitavad ning täituvad nädalavahetusel meeletute massidega. Oma bussituuriga ringitasime mööda erinevaid linnaosasid ning eriliste vaatamisväärsuste puudumisel imetlesime pigem arhitektuuri, kuulsuste villasid ning väravaesist, kus Versaci 97'aastal maha kõmmutati. Miamis ei olegi otseselt midagi vaadata, aga see ei tähenda absoluutselt, et siin peaks igav olema. Siin käib vilgas elu, on puhkus, on päike... Seda viimast mitte küll enam täna. Täna on meil kahjuks äike, vihm ja tuul :( Siin on mõnus suurlinna elu 2,5 miljoni elanikuga ühendatud laheda rannapuhkusega.

Meil on jäänud veel üks päev, enne kui Orlandosse pörutame. Võimalik, et veedame selle legendaarses Key Westis. Sooviks veel mööda Ocean drive'i rattaga ringi sõita ning üht-teist näha ja teha. Kõigepealt tahaks aga oma kohvri kätte saada, sest alukate välkudes oma ainsas miniseelikus küll enam ringi kimada ei viitsi. Eriti veel vihmaga :)

                                         Ocean drive

                                        Tubli rendiratas

                                         Ajalooga trepiesine

Tere tulemast USA-sse! Ehk et elu nagu filmis.

20 tundi peale reisi algust Tallinnast õõtsusime lennukiga Miami kohal ning juba oli tunda ja näha allpool laiuvat filmidest ja raamatutest tuttavat maad, mida nüüd ka lõpuks ise oma silmaga kaema olime tulnud. Hoolikalt valgustatud tänavad ning iga kvartali justkui kohustuslikuks osaks olevad valgustatud pesapalliväljakud olid esialgu kõik, mida lennukiaknast näha võis.

Maandusime tiheda liiklusega lennuväljal, et suunduda juba pisikese hirmuga passikontrolli. Kuuldud ja loetud hoiatused kõikvõimsatest tollionudest ja tädidest, kes võivad su üsna kergelt uksetaha jätta, olid oma jälje jätnud. Hirmud olid asjatud ning peale dokumendi kontrolli, sõrmejälgede andmist ning mõningaid küsimusi, olime lubatud siia kõikide võimaluste maale. Pagas, rendiauto, hotell ja ruttu tuttu! - olid esimesed mõtted, kui võidurõõmsalt tolliosa läbitud sai. Aga USA otsustas meile, või siis täpsemini minule, siiski vimpkat teha. Ehe Hollywoodi linateostest tuttav olukord, kus kõige nõmedamal hetkel on kohver kaduma läinud - on nüüd siis seik ka otse minu elust. Miks, miks, miks minaaaa!? Olen väsinud ja vajan kiirelt dušši, aga nüüd ei ole mul isegi hambaharja! Prrrrr.... tigedaks tegi. Õnneks olime kodus, justkui ette aimates oma asju pisut kahe kohvri vahel miksinud ning paar hilpu oli mul siiski alles jäänud. Kuid heas usus ja vist ka lootuses, et kui midagi kaduma läheb, siis ikka Ergo kohver :) ei olnud ma väga põhjalikku sorteerimistööd kahjuks teinud.

Vajalikud protseduurid läbitud ja paberid täidetud, võisime suunduda rendikasse auto järele, et lõpuks hotelli magama pääseda. Enne suletud alast lahkumist pidime läbima veel ühe kontrolli, kus justkui paljutähenduslikult vaadati kahtlustava pilguga me ainsatki kohvrit ning küsiti - How long are You going to stay? 10 päeva tundus nende jaoks vist siis mõistlik siiski ühe kohvriga veeta ning rohkem takistusi meile riiki sisenemisel ei tehtud. Rendiautoga läks õnneks kiirelt - iseteeninduseks püstitatud automaadis valikud tehtud ning paber käes, läksime alla garaaži, kus kindlas sektsioonis seisid autod, võtmed sees, ning vali vaid endale sobivaim. Äge! Pisut ekslemist kahttlastel tänavatel, esimene kohapeal nähtud avarii, kiiršoping hambaharja ja õlle näol, dušš ja tuttu. Hommik pidavat ju õhtust targem olema!

Käidud, tehtud, nähtud

Ja hakkabki taas otsa saama! Homme pärastlõunal asume oma pikale-pikale koduteele, mis kestab ligi 30 tundi ning millest ligikaudu poole veedame kõrgel õhus. Pühapäeva ennelõunal maandume aga juba kodus ning eeldatavasti veedame terve pühapäeva koduvoodis uneledes ja taastudes .....mmmmm.

Kuid enne ärasõitu veel pisut ka sellest, mida siin teinud ja näinud oleme:
Langkawi ei olegi vaid üks ilus tore saar, vaid see hõlmab endas tegelikkuses lausa 99 ilusat ja toredat saart. Ning kui parasjagu juhtub olema vee tase piisavalt madal, siis on neid saari kogunisti 104. Pulau Langkawi (kus meie siis oleme) on saartest kõige suurem ning koos pealinna Kuah'ga ka kogu selle kupatuse keskuseks. Iseenesest on tegemist üsna väikese saarega, mille risti läbimine võtab ehk aega maksimaalselt tunni ning sedagi pigem kehvavõitu või liigselt mägiste ja käänuliste teede tõttu.

                     Oriental village
  Liiklus on siin vasakpoolne ning seetõttu loobusime me sel korral ka autorendist. Kuigi kütus on odav (u.50 eurosenti liiter) ning rendihinnad üsna mõistlikud, ei kaalu see üles liigset riski. Ilusate vaadete nautimine üheaegselt vasaku käega käike vahetades ning vasaku (!) jalaga gaasi vajutades, üritades samaaegselt hoida end õigel pool teed ning ragistades ajusid parem- ning vasakpööretel teistele teed andes.... Neid turiste ja maanteeseiklejaid on siin saarel juba küllaga. Kuna saarel puudub ka korralik ühistranspordisüsteem, siis ongi kõige mõistlikum kasutada autorenti koos kohaliku juhiga või taksot. Õnneks soosivad mõlemaid variante nii vahemaad kui hinnad.

               Loomapargis jänkusid söötmas
Nagu eelnevalt olen maininud, siis on Langkawi tax-free saar ning seda aastast 1987, mil loodeti taolise sammu abil edendada siinset turismi. Kõik ootused-lootused ka täitusid ning kunagisest vaiksest ja rahulikust paigakesest on saanud turistidele vägagi atraktiivne sihtkoht. Vaevalt et kõik need tegelased siia küll odava õlle pärast lendavad, kuid ehk boonuseks seegi. Pigem on turistile meelepärane, et Langkawilt leiab enda jaoks igaüks miskit. Siin on nii ilusat loodust kui materjali aktiivseteks tegevusteks. Samas üheksat päeva, nagu meie siin veedame, see kõik ehk ei vääri - piisaks suurepäraselt ka 3-4st, et siis taas nelja tuule poole rõõmsalt edasi põrutada. Kui on aga soovi lihtsalt logeleda nagu meie enamuse ajast oleme teinud, siis selleks on see tegelikult suurepärane koht. 

Temperatuur on Langkawil aastaringi 25-30kraadi ning tõsised vihmaperioodid siin puuduvad, samas kui teispool Malaisia rannikut võib kohati olla vihmadest põhjustatud suuri üleujutusi. Antud fakt mängis ka meie sihtkohavalikul tegelikult väga suurt rolli. Kui algselt sai piilutud pigem Indoneesia ning teiste toredate sihtkohtade poole, siis lähemal vaatlusel selgus absoluutselt nõme tõsiasi, et tegelikult võib paljudes kohtades suure tõenäosusega saada jaanuari kuus päikese asemel pigem vihma. Me küll pole mingid suhkrust poisid ja oleme kodus (ning ka enamikel reisidest) üksjagu vett saanud, aga siiski.... Puhkus, eriti koos lapsega, võiks olla vähemalt ilma suhtes kindlapeale minek. 

Kuna Langkawi asub vaid 30 kilomeetri kaugusel rannikust ning 45 kilomeetri kaugusel Tai piirist, siis on saar asukoha mõttes väga hea läbikäigukohana. Seda soodustab ka hea lennu- ning laevaühendus mandri ning teiste saartega. Sedamoodi võibki saarel näha kõiksugu erinevaid turiste nii huvide kui päritolu koha pealt. Tai piiri lähedus on tinginud ka asjaolu, et saarele on pesa teinud Malaisia merevägi. Samuti oli Langkawi üks nendest aladest, mida tabas 2004 aastal (kui nüüd ikka õieti mäletan) palju kurja teinud tsunami. Õnneks ei olnud siinsed kahjud väga suured ning ühtegi inimhinge seeläbi ei kaotatud.

Nagu öeldud, on siin ümberringi küllaga nii suuremaid kui väiksemaid saari ning mõnda neist külastasime ühel pärastlõunal isegi. Võtsime mõneks tunniks personaalse laevatripi lähisaartele ning piilusime ringi. Meie kohalik paadimees lükkas aga kohe gaasi põhja ning tegi meile sõitu kogu raha eest, ise seda mererallit ilmselgelt nautides. Külastasime nn. raseda naise saart, mille nimi tuleb saarel kõrguvate mägede kujust (peab üsna tähelepanelikult vaatama, et see rase naine sealt üles leida). Selle saare keskel asub mereveest tunduvalt kõrgemalt tasemel suur mageveejärv, mida olin juba silmanud lennukiga maandudes. Kahjuks annabki efektsete vaate pigem sellest ülelend, sest järvekaldalt vaadates on tegu eheda ..... järvega :) Ehk siis kari turiste 10meetri sügavuses järvevees ujumas. Õnneks saime tänu personaalsele laevatripile ise oma ajastust sättida ning astusime saarelt läbi, kui seal juba vaikseks hakkas jääma. Lisaks käisime merel väikeses koopas nahkhiiri vaatamas ning teisel saarel kotkaste toitmist vaatamas. Viimasena panime jala maha ühel ilusal rahulikul rannal, kuid kuna päike hakkas juba madalale liikuma, siis põristasime oma laevukesega peagi tagasi kodupoole.

                          Leia pildilt rase naine

                       Nahhiirte tudukoobas

                       Järveke saarekesel

                         Mitmeotstarbelised köied :)

Õnneks on viimastel päevadel nii saarel kui ka hotellis tunduvalt rahulikumaks jäänud. Enamus inimhordidest, kes olid sabunud uue aasta pidustusteks, on lahkunud ning vahepeal juba lärmakaks muutunud hotelliterritoorium ja hommikusöögilaud on taas mõnusalt rahulikud. Meie vanitoaaknast kostab endiselt kukkede kiremist ning kõiksugu lindude kõikvõimalikke hääli, mis muideks kõlavad kangesti kui Angry Birdsi soundtrack. Tegelikult ei saagi siin nendest vihastest lindudest mitte kuidagi enam üle ega ümber. Juba Hong Kong oli täidetud erinevate aksessuaaride, mänguasjade, kellade, kottide, särkide ja mille kõigega veel, mida ehtisid Angry Birdsi logod ja linnud. Olukord pole kehvem ka Langkawil ning kardetavasti on kogu Aasia sellest hullusest nakatunud ning tänavad kõikjal täidetud kurjade linnunägudega.

                          Tigedad linnud
Sama kurjade linnunägudega seisime me pühapäeva õhtul kohaliku cable car'i järjekorras. Tegemist on väga järsu nurga all 700meetri kõrgusele roniva funikulööriga :) , mille läbimist kroonib kõrgustes mägede vahel asuv nö. ripp-sild. Meeletus palavuses suutsime esimesel korral ligi tunnikese vastu pidada, kuid kuna kogu üritus tundus väga ebaaus kaasa reisiva lapse suhtes, siis otsustasime siiski loobuda. Järjekorrast taganedes selgus loomulikult ka tore võimalus maksta piletirahale ekstra 50kohalikku (12€) inimese kohta juurde, mis taganuks otseses mõttes punase vaiba ning otsetee kondlisse. Me otsustasime siiski selleks korraks loobuda. Teisipäeva õhtul läbisime sama tee uuesti, kannatades endiselt järjekorras seismist. Kuna tegemist oli õhtuga, siis oli inimesi vähem ning jõudsime kogu järjekorra läbida ehk kolmveerand tunniga. Samas pidime tõdema, et õhtune külastus maksis meile võimaluse külastada põnevat ripp-silda, kuna see suletakse ettevaatuse mõttes pisut enne päikeseloojangut. Sõit üles oli aga niigi piisav piin (minu jaoks ikka) ja pealegi olid vaated platvormilt päikeseloojangule, ümritsevatele saartele ning loodusele vägagi suurepärased.

Peale vaadete nautimist külastasime koos saarel viibinud sõpradega ka kohalikku kaluriküla söögikohta. Sõitsime oma rendibussi ja selle juhiga kusagile metsaga varjatud külakesse, mida ise vaevalt otsida oleksime osanud. Tegemist oli kohalike söögikohaga, mis oli varustatud kõikvõimalike värskete mereandidega, mida igaüks endale ise sobival hulgal valis ning mis talle seejärel meelepärasel moel söömiseks valmistati. Pisut vaadati meid seal kohalike keskel kui tulnukaid, kuid toit oli maitsev ning kõik jäid hoolimata nigelatest sanitaartingimustest elu ja tervise juurde. Isegi Hugo, kes küll vaid näpuga riisi nokkis ja arbuusimahla jõi.

                     Õhtusööki valimas

                       Enne

                     Ja pärast

Hugost rääkides, siis tema on omas sõiduvees. Reisides alati tõeline seltskonnahing ja kõikide onude-tädide lemmik oma julguse, nunnude nägude ja edevusega. Absoluutselt ei liialda, kui ütlen, et ta on mitmekümnete, kui mitte sadade :), inimeste poolt läbi katsutud. Valge laps on kohalike ning ka mõningate turistide jaoks vastupandamatult armas ning teda on vaja kohe kindlasti silitada, põsest näpistada või kuis iganes korrakski puutuda. Pildi tegemisest ei hakka rääkimagi. Hugo vaid naudib olukorda ning teab, et viisakas on tädidele-onudele ilusti naeratada ja lehvitada, siis on nunnumeeter totaalselt põhja lükatud. Tuleks vaid see julgus meiega reisilt koju kaasa ning jälitaks ka lasteaeda välja.

Ja nii tore siis ongi! Tulge piiluge ka ise üle!

Draakoni sünnipäev

Ootused draakoniaasta saabumise puhul olid vast suuremad kui tegelikkuses toimunu. Mõningad raketid kaootilistel aegadel, tavapärasest rohkem põlevaid tulukesi tänavatel, kordi rohkem inimesi ning autosid ja.... that's it! Koduseid uudiseid seirates jääb mulje, et meil see Hiina kalendri tähtsündmus olulisemgi kui siinpool kera. Aga võibolla ei sattunud me lihtsalt õigesse kohta õigel ajal või pidasid kohalikud, seda neile olulist tähtsündmust, kusagil omaette ja salaja.

Hong Kongis olid hoiatuseks näiteks nädalake varem metroos sildid vàljas, et 23 ja 24 jaanuaril on keelatud igasuguste kokkusaamiste korraldamine metroos ja pileteid nendeks päevadeks ette osta ei saa. Uudisteski räägiti pidevalt, kuidas pühadel ja nende eel toimub meeletu rahvaste ränne ja paras kaos. Võibolla sealt siis see seeme suurtele lootustele idanema hakkaski. Kuid... pidustused peaksid toimuma terve nädala, nii et hoiame silmad lahti ja võimalusel võtame osa. 

Niipalju siiski tavapärasest meie jaoks veel sel päeval erines, et koristaja jättis tuppa siinsed traditsioonilised kingitused - mandarini ning rahaümriku. Eheda krõbiseva asemel olid viimases küll šokolaadirahad. Ja ei tulnud see uus aasta tegelikult ka meie jaoks päris ilma peota. Pisikene istumine ning väikene õhtusöök sõpradega, kes parasjagu Langkawilt läbikäimas - draakoni sünnipäev, nagu Hugo teadis rääkida. Kuna siinsed pidustused ei piirdu vaid ühe päevaga, siis on plaanis ka täna ühiselt päev õhtusse saata, et siis homme jälle isekeskis saarele puhkust jätkama jääda. Head uut aastat ja kõlavat klaaside kõlinat!

                                Traditsioonilised rahaümbrikud ja mandarinid....

                                                   ... ning kostümeeritud onud

Öko-hotell ja odav õlu

Lend Langkawile lõppes enne kui õieti alatagi jõudis. Maandusime väikses külalennujaamas ning põrutasime otseteed oma uude peatuspaika. Langkawil on meie hotelliks Frangipani Resort, mis on mitmete auhindadega tunnustatud öko-hotell. Mereäärses resordis pakutakse ööbimisvõimalusi nii pisikestes majakestes, kui paarikorruselistes tubadekompleksis. Suurt rõhku pannakse taaskasutusele ning ümbertöötlemisele. Kohapeal kasvatatakse kanu ja parte, sorteeritakse prügi ja kasutatakse võimalikult palju vihmavett ning päikeseenergiat. Meie jaoks küll pole midagi väga uut, kuid siinses mõistes on tegu väga erilise ja loodust säästva kohaga.

                       Hotelli esine rand

                        Vaated hommikukohvi kõrvale

                     Väikesed majakesed, millega käis kaasas dušširuum värskes õhus. Meie "kodu" piilub maja tagant
Hotell ning rand on loomulikult väga ilusad ning jõudumööda tutvume ka kõige ümbritsevaga. Esialgu on soov lihtsalt puhata, jalad seinale visata, logeleda ja nautida. Eks Hong Kongis saime pidevast ringituuseldamisest mõneks ajaks oma seiklushimu rahuldatud ning siinses kuumuses ei jaksa naljalt pikka aega päikese all viibida. Niimoodi olemegi veetnud oma esimesed päevad siin pigem ujudes, jalutades ja päikest võttes. Esimesed külaskäigud ka lapsega reisijatele kohustuslikesse kohtadesse on tehtud - käisime uudistamas kohalikku akvaariumit oma vee-elukatega ning ühte eriti hea mulje jätnud linnu- ja loomaparki. Viimane jättis väga loomasõbraliku mulje ning võimaldas erinevaid tegelasi ise juurviljade ja seemnetega toita, jänkude seas ringi jalutada ning neile pai teha. Endal oli tore ja lapsest ei hakka vast rääkimagi - nägi teine veel uneski, kuidas kõik loomad ta toidu ära tahtsid süüa. Lähipäevil on veel väike plaan külastada paadiga lähedalasuvaid väikesaari, käia ära kõrgustes asuval pikal sillal, võtta vastu uut saabuvat draakoniaastat ning ehk kasutada ka hotelli poolt pakutavaid toredaid võimalusi lastele nagu nende farmi uudistamine, kalade ja kanade toitmine jne.



Loomulikult ei saa mainimata jätta, et Langkawi on duty-free saar ning meespere rõõmuks on saarel õlu üliodav, makstes vaid 40 eurosenti. Kõikjal on suured poed, kus müüakse suurel hulgal erinevaid maiustusi ja alkoholi ning minu rõõmuks on siin olemas ka minu lemmikvein ja Fazeri šokolaadid :) Hugol ajab muidugi silme eest kirjuks, aga õnneks on siin tasakaaluks sama kirju ka puuviljavalik ning maitsvad söögid. Positiivseks küljeks on ka saarel paika pandud kindlad ja väga mõistlikud taksotariifid, üldine mõistlik hinnatase ja tegelikult ..... siiani üsna kõik. Väikseid pilvi sinisesse taevasse on tekitanud vaid koristajad, kes ei mõista silti "do not disturb" (mis ei sega helistamast, ega koputamast - aga sama traditsioon saadab meid vist juba igas riigis), üks taksojuht, kes soovis pisut enam raha pommida ning mõni pikemat sorti paduvihm. Üsna idüll või mis! :))

Miks ma edaspidi palju hoolsam plaanin olla :)

Neljapäeva Hommik Hong Kongis oli ebatavaliselt soe. Arvestades asjaolu, et suurema osa ajast olime olnud sunnitud oma kõige soojemaid riideid kasutama, siis nüüd oli tahtmine miskit seljast vähemaks visata. Aga võibolla oli ka asi selles, et vedasime endaga ühte last ning kolme kohvrit ja aeg tiksus halastamatult meie kahjuks. Ilmselgelt oli jäänud 4 tundi und meile väheseks ning oleksime me osanud pisutki ette aimata seda tempot, millega eesootav päev kulgema hakkab, oleksime end ehk õhtul väheke varem teki alla vedanud. Tagantjärele on tarkus ikka kõige suurem.

Plaanisime sel hommikul kasutada lennujaama jõudmiseks spetsiaalset metrooliini, mis sõidab Hong Kongi kesklinna ning lennujaama vahel. Kuna HKi liiklus võib kohati olla väga aeglane, siis tundus alla 30minuti sõitev metroo suurepärase valikuna. Mõte oli meil hea, kuid kahjuks eeltöö sel korral väga nadi. Kui olime maa-alustel teedel oma kolme kohvriga õigesse punkti jõudmiseks pika maa maha kõndinud, selgus piletit automaadist osta soovides, et soovitud sihtkohta me sõita ei saa. Võimalik, et antud liin ei toiminud nii varastel kellaaegadel või oli sel misiganes muu põhjus, aga kuna mingit infot meil sealt leida ei õnnestunud, ei jäänud meil enam väga palju valikuid. Olime kaotanud juba väärtuslikud pool tundi ning meil polnud aimugi, kui kaua võtab aega taksosõit lennujaama. Ronisime esimesest ettejuhtuvast väljapääsust taas maapeale ning hoolimata esialgu pisut hirmuäratavst asupaigast, leidsime ilusti ka sobiva teeääre, kust ka kiirelt takso saime. Meie õnneks olid varahommikused HK tänavad suhteliset lagedad ning taksosõit lennujaama läks sama kiirelt kui rongiga.  Üllataval kombel ei erinenud see väga ka hinna poolest.

Lend Kuala Lumpurisse väljus väikese hilinemisega, kuid meil ei olnud põhjust muretsemiseks. Kuigi edasilend Langkawile pidi väljuma teisest terminalist, oli meil plaani järgi vahepeal kolm tundi vaba aega. Nii ei näidanud me ka Kuala Lumpuris oma toimetustes üles erilist kiirust. Esimene ohu märk avaldus passikontrollis, kus ootas ees meeletu hulk inimesi. Absoluutselt sattusime me kõige aeglasemasse järjekorda. Lapsel oli kõht tühi, olime väsinud ja tüdinenud ning olime sunnitud vähemalt tunnikese järjekorras seisma. Kui lõpuks pagasilintideni jõudsime, polnud meie lendu enam üheski nimekirjas ning olime ammu mõistnud, et nüüd on ikka väga kiire. Õnneks leidsime oma kohvrid pagasilindi kõrvalt seismas (saime ka eelmisel õhtul uue ja veel suurema, kuid mitte nii ilusa, roosa kohvri 400HKD eest) ning vaja oli vaid leida see müstiline teine lennuterminal ja transport sinna.

Tegemata eeltöö hakkas end aga aina enam meelde tuletama. Leidsime lennujaamast viidad bussipeatusele, kust pidid väljuma bussid teise termnali. Vedasime oma laadungit läbi järsult tabanud palavuse, mööda mitmeid korruseid, erinevaid lifte ja koridoride. Lõpuks pärale jõudes selgus, et bussid käivad vaid iga poole tunni tagant ning värskelt oli üks neist lahkunud. Järgmised raisatud kümme minutit ja taas tuldud teed tagasi, et takso peale hüpata. Miks me kohe taksot ei võtnud? Mul oli ettekujutus, et teine terminal asub nurga taga ning ei vääri isegi õiget taksosõitu. Aga meie takistused ei tahtnud kuidagi lõppeda. Taksopeatuses selgus, et ka seal ei käi asjad harjutud teedpidi - terminalist tuli taksopilet ette ära osta. Järsk temperatuurimuutus ning meeletu kohvrite ja lapsega mööda koridore jooksmine hakkas lõpuks mõjuma. Jäin õue ootama, kuni Ergo koos lapsega end läbi järjekorra murdma läks, et mitte enam rohkem aega kaotada.

Taksosse istudes oli meil jäänud lennuni pisut üle tunni ning meile oli endiselt selgusetu, kui kaugel see teine terminal lõppkokkuvõtteks siis on (ligi paarkümmend kilomeetrit - selgus hiljem). Arvestades asjaolu, et enamus lennufirmadest lõpetab oma check in'i 45minutit enne lennu väljumist, ei olnud me väljavaated just suured. Ergo oli juba ette kindel, et maha me jääme. Ma siiski eelistasin lõpuni loota. Paar minutit oli veel sellest maagilisest 45minutist puudu enne, kui lennujaama ees pidama saime. Self check in, mida arvuti enam teha ei lubanud, check in'i lettide ette lisaks paigutatud pagasi läbivalgustus, taas kord pikad järjekorrad - ainult hoogu pidurdati meil maha. Aga lõpp hea kõik hea. Lennukisse jõudes oli küll tunne, et väänaks oma riided nüüd välja ja heidaks lihtsalt suurest väsimusest magama. Aga siin me nüüd oleme - 12 tundi magusat und ja puhkus jätkub, loodetavasti siiski palju rahulikuma hooga.

Kiire ja kõrge Hong Kong

Peale 10-tunnist lendu ning seiklusi metroo ja taksoga, saabusime pimedasse ning kergelt sajusesse Hong Kongi. Vanadus või mis, aga 6-tunnine ajavahe suutis meid sel korral totaalselt rivist välja lüüa ning sel viisil segunesid meie jaoks mõneks ajaks öö ning päev. Ka teine ööpäev möödus kerges uneluses, olgu selle süüks siis ajavahe või sombune ilm. 

Algus ei olnud küll paljutõotav - suur osa linnast ei paistnud pilvedest väljagi ning niiskus ja tihedalt vihmavarjudega kaetud tänavaliiklus ei kutsunud just seiklema. Lapsega reisimine seab lihtsalt mõned piirangud ning laiendab mugavustsooni, mis kahekesi pole ehk nii olulised. Ühel toredal hommikul, kui kardina vahelt piilusid vaid heledad pilved, kajasid heledad rõõmukilked - Mikile külla!! Kui sa ikka oled lapsele terve eelneva kuu rääkinud, et läheme Disneylandi Mikile külla, siis seda lubadust juba naljalt ei murra. Miki, siis Miki - otsustatud.

Kuigi tegemist oli algselt siiski pigem enda lapsepõlve täitumata unistusega, mis nüüd, aastaid hiljem, pidi teoks saama, siis meeletuid ootusi me siiski ettevõtmisele ei seadnud. Sissepääs oli üsna soolane, järjekorrad atraktsioonidele pikad ning rahvast hoolimata esmaspäevasest päevast palju. Hugo oli aga üsna sõnatu. Ei saanudki aru, kas suurtest emotsioonidest, rõõmust või millest iganes veel. Pildid Disney tegelastega, mõned atraktsioonid, paraad ning hunnikus nänni - mahtus me ligi 5-tunnisesse külastusse. Mis oli aga põnev - selleks, et teemaparki pärale jõuda, oli käima pandud spetsiaalne Disneylandi metroo-liin. Rongil olid Miki kujulised aknad, sees erinevate Disney tegelaste pildid ning kujud ja tavapärasest erinev sisekujundus. Super! Kokkuvõtteks oli tore päev.

                                         Temaatiline  Miki-rong

                                          Peategelaste igapäevane paraad peatänaval

Ka Hong Kong iseenesest on parajalt suur lõbustuspark, kus naljalt igav ei hakka. Majad kõrguvad pilvepiirini, liiklus on tihe nii maa peal kui maa all, inimesi kõikjal palju ning muljeid ja tegevusi jagub ohtralt. Siin on lihtne liigelda, sest metroo või ferrydega saab pea kõikjale ning seda ka kiirelt ning tiheda graafikuga. Söögikohti ning maitseid jagub kõigile ning enamasti on need ka väga maitsvad ning sarnaste maitsetega kodumaal pakutavale (tavapäraselt on ikka igas riigis mingi oma kiiks ja maitsemeeled, mis mind, toidu suhtes pirtsakat, ka teinekord nälga jätab). Siin on midagi igaühele.

Mida siit siiani aga leidnud ei ole, on hea teenindus. On see ehk suurlinna "võlu" (?) Kliente jagub kõigile ja alati, ning nende pärast liigseid liigutusi tegema ei hakata. Väga harv, kui taksojuhi või teenindaja näolt võib leida siira naeratuse. Enamasti lükatakse sind lausa pilguga tuldud teed tagasi või parimal juhul saadab sind mõni automaatne pähe kulunud viisakuslause (a'la külastage meid jälle), mis kõlab nii kiirelt ja monotoonselt, et ka parima kujutlusvõime puhul ei suudaks seda sõna-sõnalt võtta ning uskuma jääda. 

Võimalik, et ka kohati elementaarse viisakuse puudumise võib panna siin suurte rahvahulkade arvele. Taolistes massides eristumine, silma paistmine ning ellu jäämine nõuabki vast ohtrat annust egoismi. Kui oled nõrgem, siis astutakse sust lihtsalt üle ning seda päris otseses mõttes. Näiteks tänavatel, metroos, lihvtis, järjekorras seistes jne. Inimesed tormavad, trügivad ja pressivad sust ette. Kedagi ei lasta kunagi kusagilt välja vaid kohe algab sissetung... kuhu iganes.

Hongkonglased jätavadki pisut pealispinnalise mulje. Nad on oma maailmas, siblivad kiirelt punktist A punkti B, ise samal ajal nobedate näppudega oma telefoni toksides. Esimese hooga tundusid kõik meeletud asjapulgad olevat, kes oma tähtsaid toimetusi läbi nutitelefonide korraldavad. Lähimalt vaatlusel osutuvad need "olulised" toimingud aga mõneks mänguks, You Tube'i videoks, muusika playlistiks või äärmisel juhul ka pisut asjalikumaks tegevuseks nagu sõnumite ja mailide kirjutamine või uudiste lugemine. Õige kohalik haarab oma nutitelefoni koheselt, kui ta peatub! Olgu selleks siis bussipeatus, kassajärjekord, metroorong või mis iganes muu tore koht, mis võimaldab hetkekski oma pilgu ning näpud helendavale ekraanile suunata. Ja absoluutselt peab see helendav ekraan olema märgistatud õunapildiga, sest naljalt midagi muud peale I Phone'i siin ei näe. See on massides, see on igaühel ning see välgub kõikjal. 

Kohaliku jaoks ongi ääretult oluline, mida ta hoiab ja mida ta kannab. Siinsed suuremad šhoppingtänavad ja kaubanduskeskused sisaldavad endas vaid kõige kallimata brändide kaupu ning kes vähegi jaksab neid endale lubada, see seda ka teeb. Firmamärkide kandmine on siin üsna must be. Sellist edevust ei osanud ma siin oodata, kuid selline käitumine ning väljanägemine on üsna omane ka meie ühele naaberrahvale. Siinsed elanikud kannavad selle kõik aga tunduvalt paremini välja.

Oleme täna viimast päeva Hong Kongis, et homme varahommikul taas edasi lennata. Nende nelja täispika päeva jooksul oleme peale Disneylandi külastanud ka Macau'd, sõitnud spetsiaalse trammiga kohalikule Peak'ile, käinud maailmas kõrguselt neljandal kohal oleva hoone vaateid nautimas, vaadelnud igaõhtust tulede ja muusika ühisetendust Hong Kongi pilvelõhkujate fassaadidel ning taevas, jalutanud kohalike staaride alleel, teinud linnas bussituuri, seigelnud kõvasti metrooga ning uudistanud niisama siin-seal ringi. Täna õhtul veel väike ringkäik turul ning uue kohvri otsingud ja siis juba edasi.

Muideks Kohver, nagu ikka, sai meil taas kannatada. Kui enamasti on ohvriks olnud juba aastaid näinud suur must ja tundub et lõppkokkuvõttes ka igavene kohver, siis sel korral pidi kannatusi kandma minu ilus roosa pagas. Selle plastist kate oli ilmselgelt murdunud kas suure raskuse või viske tagajärjel. Kuna kindlustusega kohvri pärast jagelemine on väga tüütuks muutunud ning taolise katkise kohvriga polnud tahtmist ka reisi jätkata, siis keeldusin ennemalt lennujaamast lahkumast, kui selle kellegile ette näidata saan. Väike puiklemine küll Ergo poolt, aga kui infoletis tädi tagataskust koheselt sulas 800HKD'd (u 80€) kahjude hüvitamiseks välja tõmbas, siis hakkas seal teises peas juba pea, et uus äriplaan õitsema. Aga see selleks :) Selle kohvri väärtus muideks oli mõned aastad tagasi Taist ostes ehk umbes 60€. Ergole see roosa kohver igatahes niiväga meeldib, et tema tahaks selle ka tagasi koju vedada ning ära parandada. Mina siiski eelistaksin uut kohvrit ning mitte roosasid plastitükke ja vaadet, kus Tallina Lennujaama pagasilindil ükshaaval me hambaharjad ja mustad sokid jooksevad.

                                         Vaade Hong Kongile Peak'ilt

                                         "Sky 100" - maailmas kõrguselt neljanda hoone 100 korrusel vaadet nautimas

 

                                         Suurlinna veemõnud pilvelõhkujate katustel

                                         Tuledesäras suurlinn

                                         Macau vanalinna peatänav