Päeva esimene katsumus oli leida taksojuht, kes suudaks mõista inglise keelt ning seda paremal juhul ka ise rääkida. Umbes neljas peatatud takso osutus üsna sobivaks ning nõustus tegema meile soovitud ringreisi 6o dollari eest. Ja päev võiski alata. Esimene peatus Miraflores!
Ligi 100 aastat vana Panama kanal on kindel must see, kui juba siin kandis olla, ning Miraflores on selle uudistamiseks üks sobivamaid kohti. 8 dollari eest per nose on võimalik külastada muuseumit, mis annab ülevaate kanalist ja selle ajaloost ning spetsiaalset platvormi, kust võib jälgida, kuidas tohutud laevad läbivad kitsukest kanalit oodates kannatlikult lüüsides vee taseme tõusu ning langust. Tundub uskumatu, kuid kõige-kõige suuremad laevad peavad kanali läbimise eest tasuma 300-400 tuhat dollarit :O ning kanali läbimine iseenesest võtab aega u 8-10 tundi.
Muideks, Panama City on ainus koht maamunal, kus vihmametsad asuvad veel linnale nii lähedal. Otsustasime võimalust kasutada ning teatasime taksojuhile, et teine peatus on Gamboa rainforest (seda soovitati mulle hotelli retseptsioonist). Mida kaugemale linnast liikusime seda lopsakamaks muutus loodus (olime kesklinnast ehk 30 minuti autosõidu kaugusel), kui taksojuht pööras kusagile metsavahe teele ning võttis suuna üles mäkke. Tekkis juba kerge kahtlus...mis kahjuks osutuski tõeks. Gamboa Rainforest oli suure puhkeresordi nimi :) Natuke seletamis taksojuhiga ning kohaliku hotellipersonali ning tuurikorraldajaga ja otsustasime tagasi kesklinna siirduda. Nii palju siis ehedast vihmametsast. Oleksin pidanud siiski pisut enam eeltööd tegema. Tagasiteel hakkas taksojuhil meist vist pisut kahju ning ta osutas tee ääres olevale pisikesele looduspargile. Vaatsime natukene ahve (küll puurist), sõime jäätist ning Hugo möllas kohalike lastega suurel mänguplatsil.
Tegime täna ka lõpuks korraliku lõunapausi ning Hugo magas 2,5 tundi. Et mitte lasta end segada, riputasime tesipoole ust sildikese, millest ei lasnud segada end aga hotellipersonal. Üks hetk helises toas telefon, läbi mille avaldati soovi meie tuba koristada. Ehk oligi viimane aeg end püsti ajada ning teha viimane ring linnas, kust homme juba lahkume.
Õhtune retk viis meid kohalikku suurimasse kaubanduskeskusesse Allbrook Mall'i. Kui pidasin siiani Roccat tüütult suureks, siis tänane kaubamaja oli sellest vähemalt kaks korda suurem. Kahtlustan, et pisaut enamgi. Nimelt on keegi tark onu (või tädi) arvestanud, et kui veeta keskuse igas poes vähemalt 10 minutit, siis kuluks kogu selle ostukeskuse läbimisele kokku 56 tundi - nädalavaetus šopahoolikutele?!. Pealegi oli tunne, et tänasel laupäeva õhtul olid kogunenud sinna kõik need 1,7 miljonit linnaelanikku. Melu oli igaljuhul suur. Muusika mängis, karusell pöörles ning inimesi vooris aina edasi ja tagasi. Aga ühtegi ostu meie seal igatahes ei sooritanud. Enamus kauplused müüvad siin välimuselt väga odavat ja mitte kõige kvaliteetsemat kaupa. No ei kutsu ostma, tee mis tahad.
Hugo on kogu reisist vaimustuses ning naudib kõike täiel rinnal. Kuigi nina on veel kergelt tatine ja köha annab ka aeg-ajalt kuulda, pole siiani õnneks millestki tõsisemast ühtegi märki. Oleme igaljuhul väga rahul, et siiski viimase hetke vanaemade keelitustele ei allunud ning Hugo endaga kõige kiuste kaasa tarisime. Tal on siin tõesti tore ning ka endal on 2,5aastasega juba tunduvalt kergem ning lõbusam reisida. Tohutuid emotsioone tekitavad temas siin näiteks kohalikud bussid. Nimelt kasutakase siin ühsitranspordiks vanu Ameerika koolibusse, mis on üles tuunitud ning võivad õhtupimeduses paista kui tsirkusekaravanid. Mul on algusest peale olnud paras kiusatus mõnega neist sõitma minna, kuid kuna neid peetakse üsna ebaturvaliseks, oleme selle plaanist välja jätnud. Pealegi puudub bussidel igasugune graafik ja nagu ma Panama sihtkoha kirjeldusest lugesin, liiguvad bussid vahemikus 05.00-23.00 ning vaid jumal teab kuhu :)
Homme loodetavasti magame natukene kauem ning veedame oma hommikupooliku hotelli bassu ääres mõnuledes. 12.00 on taas start ning 1,5 tundi hiljem peaksime Vaikse ookeani asemel nägema juba Atlandi ookeani, kus ootab meid üks mõnus laevuke, mis viib meid järgnevaks nädalaks Kariibidele seilama. Plaani järgi ootavad meid ees kaks peatuspaika Columbias ning seejärel Hollandi antillid, ehk ABC saared- Aruba, Bonaire ning Curacao. Tagasi Panamale jõuame järgmisel pühapäeval, et veeta oma viimased neli päeva vinges rannakuurortis pelgalt puhates.
Minu kurvastuseks on kruiisilaeva hinnad tohutult üles aetud ning peale 7 dollarilise õlle võib sealt saada ka internetti tunnihinnaga 35 dollarit :) Ma kahtlustan, et järgneval nädalal meist rohkem kuulda ei ole.
No comments:
Post a Comment