Juba 8 tundi hiljem, neljapäeva väga-väga varahommikul olime Vantaa lennujaamas. Hugo nõudis juba oma tavalist autosõitu ning meie otsisime seda müstilist kohta, kuhu oleks võimalik oma talveriided ootama jätta. Putka leitud ja minu naiivne küsimus, kas teenus ka maksab midagi sai vastuseks neiult kerge muige ning vastuse, et kaks jopet kaks nädalat 4 euri. Jõudsin juba mõelda, et hullult röövivad, kui juba taipasime, et jutt ei olnudki vaid 4 eurist vaid 40st. Lõppkokkuvõttes õnnestus tädile loovutada siiski lausa 50 euri kõikide meie jopede ning Hugo saabaste eest.
Meie 15 tunnine lend möödus nagu lennates :) Kui mina ei ole kunagi just kõige suurem asi lendamise fänn olnud ning igasugune turbulents sunnib mul küüned istmesse lööma, siis õnneks Hugo tunneb lennates end kui kala vees. Mida rohkem raputab, seda enam vidukile vajub silm ning kukub pea. Nii veetist tema vähemalt 4 tundi õhulennust. Hotelli saabusime kohaliku aja järgi nii õhtul viiest, kui kogu elu linnas justkui alles algas. Meie bioloogiline kell tiksus aga omasoodu ning kuna kodumaal tiksus kell juba üle südaöö, keerasime end ka üsna pea tudule.
Muideks... meie siinne hotell on väga super ning omab viite tärni ka meie mõistes. Kogu hotell on aga nii külmaks jahutatud, et tunnen puudust mõnest soojast kampsunist ning villastest sokkidest :)
Nii öösel kolmest oli väga "meeldiv" üllatus, kui mu telefonihelin andis märku, et kodumaal on inimesed juba ammu ärkvel. Tnx Elis! :D Õnneks suutsime siiski end nii seitsmeni voodis hoida,et seejärel oma uut ja kauget sihtkohta uurima asuda.
Kui oma reisi kunagi planeerima hakkasime, siis esimene mõte, mis mul Panamaga seostus tekkis - agul. Ja tundub, et sama mõte on automaatselt sähvatanud ka teiste pisikiestes peades, kellele oma sihtkohta maininud oleme. Tegelikult on Panama City puhul tegemist tõeliselt suure linnaga, kus elab rohkem inimesi, kui Eestis (1,7 miljonit kusagil) ning linn on täis tikitud kõrghooneid, mille ehitamisele ei paista lõppu tulevat. Mere ääres on näha, kuidas kaugel eemal seisab rodu laevu, kes ootavad pääsu Panama kanalisse, rikkudes ühtlasi niimoodi kogu rannikuvee ning muutes selle ujumiskõlbmatuks.
Tegelikult oleme me Panamast ikka üsnagi vaimustuses. Tegemist on suhteliselt avamastamata kohaga, ehk et turiste liigub siin suhteliselt vähe ning kõik, mis sa näed on ehe. Inimesed on tohutult viisakad ning sõbralikud ning seda mitte sellepärast, et sooviksid sulle seitset kaamelit müüa. Kontrastiks kõrghoonetele ning elava liiklusega linnale paikneb veidike eemal vanalinn, kus on tunda mõnusat lõunamaa hõngu ja ehedat kohalikku elu, kus ka hinnatase on absoluutselt midagi muud, kui kesklinnas. Muidugi ei tohi ennast päris ära unustada, sest ehe elu võib liigagi reaalseks minna ning sind millestki väärtuslikust ilma jätta :) Seda tuletavad meelde tänavatel patrullivad politsei onud, kes ei süstinud minusse küll eriti turvatunnet vaid pigem hirmu ning ohutunnet. Elamusi ja muljeid on palju ning ehk jaksu nendest ka edaspidi rohkem pajatada.
Naudime nüüd oma maast laeni aknast mõnusat vaadet kõrghoonetele ning peame plaani homseks. Sest ülehomme on juba aeg edasi liikuda.
No comments:
Post a Comment