Kuna lennujaamast antud telefoninumbrilt pole mul õnnestunud kedagi tabada ning olgem ausad, kui iga minut sh kutsuv toon suurendab telefoniarvet 1,5€ võrra, siis just päev otsa toru otsas ei istu. Ja siis täna, just kui olin kaotanud oma viimse lootuse, juba mõtetes kahjusid kokku arvestades ning reisi jätkamiseks vajalikke asju ostes, teatati mulle hotelli retseptsioonist, et lennujaamast helistati - minu kohver on leitud ning tuuakse hotelli. Juhuuu! Või siiski nagu vanasõna ütleb - ära hõiska enne õhtut! Juhtumisi kadus tol päeval lennujaamast veel üks kohver...no tegelikult, arvestades kui tavapärane see siin tundub, siis võis neid tol päeval seal ka lausa kümneid kaduma minna, aga see selleks. Igatahes oli kaduma läinud veel üks kohver, mille omanik peatub/peatus samas hotellis kus meiegi. Nii et enne, kui pole oma silmaga kohvrit näinud - ei usu.
Üsna uskumatu, aga hoolimata kaduma läinud hilpudest, jalanõudest ja kosmeetikast, ei olegi elu siin seisma jäänud :) Esimesel hommikul ärkasime rõõmsalt enne kukke ja koitu ning ootasime, millal hommikusööki jagatakse. Kell 8 olime juba linna uudistamas ning veelgi kiiremaks ning paremaks ülevaatuseks rentisime endale ka rattad. Tore rattalaenutuse süsteem võimaldab erinevatest punktidest rattaid laenutada ning hiljem sobivasse punkti tagastada. Tõmba vaid krediitkaart masinast läbi ja anna jalgadele valu. Uudistasime vingeid villasid ja rannaala ning seiklesime ringi. Seda viimast pigem seetõttu, et miskit magnettormid või midagi, olid muidu meie tavapärase inimkompassi segadusse ajanud ning hävitanud igasuguse suunataju. Seda ikka juhtub väga harva, kui minu orienteerumivõime ületab Ergo oma, aga näe... imesid juhtub :)
Paari päeva jooksul oleme end päikese käes praadinud, teinud bussituuri mööda Miamit, laevatuuri mööda merd ning paar poetuuri suuremates kaubanduskeskustes. Viimased on tõsiselt suured ja väsitavad ning täituvad nädalavahetusel meeletute massidega. Oma bussituuriga ringitasime mööda erinevaid linnaosasid ning eriliste vaatamisväärsuste puudumisel imetlesime pigem arhitektuuri, kuulsuste villasid ning väravaesist, kus Versaci 97'aastal maha kõmmutati. Miamis ei olegi otseselt midagi vaadata, aga see ei tähenda absoluutselt, et siin peaks igav olema. Siin käib vilgas elu, on puhkus, on päike... Seda viimast mitte küll enam täna. Täna on meil kahjuks äike, vihm ja tuul :( Siin on mõnus suurlinna elu 2,5 miljoni elanikuga ühendatud laheda rannapuhkusega.
Meil on jäänud veel üks päev, enne kui Orlandosse pörutame. Võimalik, et veedame selle legendaarses Key Westis. Sooviks veel mööda Ocean drive'i rattaga ringi sõita ning üht-teist näha ja teha. Kõigepealt tahaks aga oma kohvri kätte saada, sest alukate välkudes oma ainsas miniseelikus küll enam ringi kimada ei viitsi. Eriti veel vihmaga :)
No comments:
Post a Comment