Ei tea kuidas teisetega on lood, kuid mina sain täna oma esimese miljoni. Selleks on küll siinmail vaja vaid viitkümment dollarit, kuid siiski...
Jannes kuulutas veel eile õhtul, et hommikul stardime üheksast kindlasti. Fakt on aga see, et kui mina oma silmakesed avasin, näitas kell juba 10 ning ka naabertoa elanikud polnud voodist kaugemale saanud. Hea on, kui plaane pole J Ja ega siin magamine pole ju ka mingisugune luksus. Meie delux-toa voodi on puha kõva ning ööelust lahutavad meid Kadri sõnul vaid kapiuksed, mille alt mahuks minu arvates ka hiired läbi. Kadri/Jannese mitte nii lux tuba on kahjuks/õnneks akende ja uste vaba, andes sedamoodi suurema võimaluse vaikust nautida, kuid lämmatades ka ühtlasi mõnusalt läppand õhuga. Aga muidu on kõik väga tore :D
Näiteks eile oli meil planeeritud kohalik puppet show, mille piletid maksid 100 000dongi 1tk (u 5dollarit). Olime selle nädalaid tagasi maili teel kokku leppinud, et sooviksime minna. Hotellist tuletati meile seda meelde aga õhtul kell 10, kui juba ilmselgelt enam midagi teha ei olnud. Niipalju siis taas plaanidest.
Aga täna...peale mõnusat hommikusööki ning järeldust, et Vietnami kohvi ei ole mingil juhul joogikõlbulik, suundusime linna uudistama. Kuna on esmaspäev, siis kõikvõimalikud suuremad vaatamisväärsused olid loomulikult suletud. Aga see selleks, meid huivtaski pigem kohalik elu üldisemas plaanis. Tegime nelja-tunnise jalutuskäigu mööda põnevaid Hanoi vana kvartali tänavaid. Ammustest ammustest aegadest on siin igal tänaval oma nimi, mis on tähendab neid kaupu ,mida seal tänaval müüakse või toodetakse. Näiteks on olemas kingatänav, või mänguasja tänav või altarite tänav, või tänav kus müüakse mereande, bamust, maitseaineid jne. Külastasime kohalikku kõige olulisemat turgu, ostsime endale uue kohvri ning lasime jalgrattaonudel end veidi ringi vedada. Viimased on siis sellised kohalikud kleenukesed tegelased, kes väntavad ratast, mille eesosas on iste, kuhu parema sättimise juures mahub kaks inimest istuma. Mitte kõige kiirem liiklusvahend siinmail, kuid vahelduseks põnevam.
Kuna homme suundume u 100km allapoole Ninh Binh’i, siis pidime ka täna leidma mooduse sinna jõudmiseks. Ergo välistas juba eos, et tema oma kodinatega kohalikku bussi ronib. Uurisime oma hotellist võimalusi. Pakuti autot koos juhiga u 60 dollari eest. Otsustasime ringi vaadata. Õhtul linnast tagasi sõites hakkas Ergo nii muuseas taksojuhiga meie tegemistest rääkima ning jõudis välja sinnamaale, et palju siis selle onu teenus ka maksaks. Seepeale toimus suurem arutelu, võeti välja kalkulaatorid. Arvutati kroonides, eurodes, dollarites.... Kui algne pakkumine oli 1 500 000 dongi, siis lõpuks jõudsime 800 000 dongini (u28 euri). Uuuuhhh. Kaup koos, tuju hea. Kuni hetkeni, mil Jannes selja taha vaatas. Oligi liiga hea, et tõsi olla- meie tulevasel rendiautol puudus igasugune pagasiruum ning meil on nelja peale kaks suurt kohvrit + hunnik muud nodi. Saime vaid suure kõhutäie naerda, aga diil jäi sel korral kahjuks tegemata. Õnneks leidsime veel hilisõhtul tänavalt ühe mehe, kes ütles, et tal on 7-kohaline auto ning on nõus meid 50 dollari eest homme ära viima. Elame-näeme J Meie igatahes seisame oma kodinatega homme kell 12 hotelli ees ning ootame seda võhivõõrast ja tema oletatavalt olemasolevat autot.
Ohh ja siis oli mul veel küks tore üllatus. Igatahes tänan kõiki, kes mulle oma õnnesoovid edastasid. Minu sünnipäev ei jäänud märkamata ka hotellitöötajatel, kes olid seks puhuks väikese üllatuse organiseerinud. Esimese hooga küll valesse tuppa, kuid peale pisikest täpsustust transporditi kõik Jannese/Kadri juurest ümber meie väiksesse sviiti. Just siis, kui olin pool päeva sefiiritordist unelenud, leidsime laualt ilusa ja päris maitsva (mitte küll sefiirist, kuid üsna ligilähedase) tordi, pudeli veini ning ühe punase roosi. Väga armas J
No comments:
Post a Comment