Veetsime Saigonis ühe täispika päeva, mille jooksul tutvusime linnaga ning külastasime loomulikult ühte suuremat turgu, kust leidsime nii mõndagi uut ja ilusat. Astusime läbi ka Saigoni kõige populaarsemat muuseumist, mis kajastas Vietnami sõda. Väljapanekute seas oli ohtralt pildimaterjali kõige õõvastavamate tegude ning nende tagajärgedega. Õuel seisid nii tankid, kui helikopter ning kõiksugu relvad ning pommid. Mitte just kõige positiivsema auraga koht, kuid siiski hariv ning mõtlemapanev.
Saigon on õnneks piisavalt läänestunud, et mul õnnestus seal lõpuks nautida üht kauaigatsetud lattet ning süüa ka miskit mittekohalikku. Ja kuna maailm muutub iga reisiga ikka aina väiksemaks ja väiksemaks, siis õnnestus Ergol ja Jannesel kohata keset Saigoni ka toda eesti pensionäri, kellega koos Poolast teele asusime. Tegus vanaonu oli Lõuna-Vietnami üle vaadanud ning pidas plaani põhjapoole suunduda. Meie aga püüdsime ühest päevast viimsegi välja pigistada ning seiklesime rollerite vahel laveerides mööda linna.
Saigonis muutus Vietnamit iseloomustav niigi kaootiline liiklus veelgi kohutavamaks. Tipptunnil liigub seal teedel tuhandeid rollereid, kes teevad meie jaoks nii hämmastavaid manöövreid, et ainult vaata ja õpi. Ei ole midagi erilist näiteks vastassuunas liikuvatest kaherattalistest, kes keset kõige aktiivsemat liiklust ristmikul vastusõitvate autode ja rollerite vahel laveerides parempööret sooritavad. See on lihtsalt nii hämmastav, kuidas nad kui väiksed sipelgad külma kõhuga oma rolleritega ringi kihutavad. Ja mitte keegi ei reguleeri seda kaootilist hullust. Ehk, et meil ei õnnestunud kogu aja jooksul näha üheski linnas mitte üht politseid. Välja arvatud siis teel Ninh Binhist Hanoi lennujaama, kui maantee ääres seisev korrakaitsja üritas meie ees sõitvat autot tee äärde viibata, kuid keda eirati silmagi pilgutamata, ning kes omakorda eiras seda, et teda eirati :) Usun siiralt, et võibolla see autojuht nägi elus esimest korda politseid ning sattus hoopis hämmingusse. Absoluutselt ei imestaks :)
Aga rolleritest veel seda, et kuna roller on kohalikel põhiline ja enamasti ainuke liiklusvahend, siis mahutatakse sinna vajadusel ka kogu pere. Niimoodi ei ole harv juhus, kui rolleri esiosas asub tore väike rattaiste pere kõige väiksemale ning neid kes veel iseseisavlt istudagi ei osa, sõidutatakse lihtsamalt süles hoides. Rolleri mahutavusel pole samuti piire, kuna vietnamlased on väga väikest kasvu, siis mahub neid ühele rollerile vähemalt neli. Rollerisõidu proovisime Vung Taos viibides ära meiegi. Ühele rollerile meie kahjuks kuidagi ära ei mahtunud, seega pidime võtma lausa kaks. Õnneks ei anna Vung Tao liiklust Saigoni omaga võrreldagi, kuid hirmus oli sellegipoolest. Igatahes saime sedamoodi kiire ülevaate poolsaarest ja siin toimuvast ning kõik pääsesid ka ilma kriimude ja murdudeta.
Vung Tao on Saigonist 128kilomeetri ja 3-4 tunnise autosõidu kaugusel. See on linn poolsaarel ning lähim koht Saigonile, kuhu võimalik suurlinnast rannapuhkuseks põgeneda. Meie õnneks ühendab neid kaht linna peale autotee ka laevaliiklus, mida ka meie kasutasime. Tegemist on põhimõtteliselt nagu Tallinn-> Helsingi liiniga, mille läbimiseks kasutatakse Lindaliini mõnd 20 aastat vanemat sugulast. 1,5 tundi peale starti maabusime igatahes õnnelikult Vung Taos, et oma viimased puhkusepäevad mõnusalt logeledes veeta.
Oleme juba leppinud, et käsikäes meie tripiga saadavad meid igapäevaselt ka mingisugused suuremad ja väiksemad vimpkad, nii et selle üle, et takso meid alles ehituse esimestes etappides oleva hotelli juurde tõi, me enam niiväga ei üllatunudki. Õnneks suutsime peale esimest šokki ka kogu ürituse läbi närida ning takso koos selle omakasupüüdliku ning nilbe juhiga hüljata. Tohutu ehitusobjekti taga paiknes ka meie otsitud hotelli resception ning tundub, et kogu üritus ongi üsna värskelt avatud ning laieneb veel jõudsasti. Kõik on nii uus ja puhas, uni on siin meeletult hea ning last but not least – iga päev tuuakse tuppa värsked puuviljad ning pannakse vaasi uus roosiõis. Sellist teenindust pole mina veel näinud. Jäime oma valikuga igatahes väga rahule ning esimese asjana otsustasime kohale jõudes kasutada pakutavaid basseinimõnusid ning praadisime end paari tunniga jahutavaid arbuusikokteile ja suplust nautides mõnusalt rõõsadeks.
Vung Taos liigub valgeid turiste üsna vähe. Peamiselt on tegemist kuurortlinnaga, kuhu tulevad nädalavahetust või puhkust veetma kohalikud või Saigonis töötavad välismaalased. Päeval on linn ääretult vaikne ning inimtühi. Päikse loojudes elavnevad ka tänavad, ilmuvad välja rollerid ja inimesed, täituvad söögikohad ning kohalike lemmikuteks olevad karaokebaarid. Ka meie oleme igal õhtul end hotellist õue kuuvalgele vedanud ning ümbrust uudistamas käinud. Ühel õhtul veetsime kvaliteetse tunnikese taas massaašisalongis ning lasime oma väsinud jalgu ja keha mõnuga mudida. Nagu tavaks saanud, siis käime õhtuti ka mõnes kohalikus söögikohas söömas ning proovime kõike head ja paremat. Kohalikud vaatavad meid suurte silmadega, kui tellimusi esitame – keegi siin enamasti nii palju ei söö J Aga siin võetakse mereannid otse akvaariumist ning ka kõik muud saadused tunduvad olevat värsked ja head, nii et toit on maitsev ja seda ei saa ju kasutamata jätta. Kõiksugu mereannid, karbid, konnajalad, erinevad lihad, kastmed, nuudlid, riisid ja muu tundmatu – kõik rändab kõhtu. Ja sinna peale nii palju värskelt pressitud mahla, et lihtsalt mmmm.... Kahjuks jätab siin kandis kohalike keeleoskus vägagi soovida, nii et igasugune seletamine ja toidu tellimine võtab tohutult energiat. Iga kord unustatakse midagi ära, jäetakse toomata või tuuakse vähem. Ka on kohalikel meie jaoks harjumatu komme serveerida kõike jooke jääga sh ka näiteks õlut. Seniajani olen vaid korra saanud ilma jääta mahla, mis sest, et seda iga kord rõhutan. Kogemus näitab ka, et kui liiga palju seletad, võid üldse ilma jääda J
Kuigi esimese hooga tundus ehk Vietnam üsna räpane ja kasimata, siis tegelikult toimib siin enamikes kohtades väga tore süsteem. Päeva jooksul visatakse kogu prügi lihtsalt tänavale, kus see õhtuni vedeleb. Vastu ööd ilmuvad välja onud ja tädid labidate ning luudadega ja vuravad ringi prügiautod. Linn lüüakse läikima ning järgmisel päeval algab kõik taas otsast. Algul oli väga võõrastav, kui tänaseks olen suutnud nii palju sisse elada, et viskasin ka täna ühe šokolaadipaberi maha. Loodan, et harjumustest võõrutamisega kodus raskeks ei lähe J
Mis on Vietnamis veel veidrat?
Siin on tagurpidi kuu. Kui meie oleme harjunud nägema poolkuud, mis on avatud küljele, siis siin on taevas nagu väikene kauss.
Lisaks tundub, et Vietnam on üks nendest riikidest, kus FB on põlu all ning sinna sisenemine võimatu.
Ja lõunas peelgavad inimesed tohutult päikest. Heledat nahka peetakse imeliseks ning selle nimel tehakse ka mida iganes. Noored kõnnivad 30 kraadises kuumas teksapükste ja dressipluusiga, jalas kingad ning käes kindad. Poolt nägu katavad suured riidest maskid ning peas on kübar või kapuuts. Pole siis ime, et kohalikud meist salaja pilti teevad ning kui Saigonis turismimessil käisime, tiirlesid me ümber kaamerad ja välkusid fotoaparaadid.
Vietnamlased on mõnes mõttes ka vabameelsemad, kui meie. Näiteks pole nende jaoks mingi probleem oma ihuhädasid kõige käidavama tee ääres kergendada. Kui Ninh Binhist Hanoi lennujaama suunas kihutasime, olime pika sõidu, hommikuse tee ja õlle :) järelmõjudena sunnitud autojuhilt pissipeatust paluma. Kõikidest tee äärde jäävatest, söögikohtadest, poodidest, bensiinijaamadest ja muust, valis tema meile välja maantee äärse raudtee. Kogu lugu lõppes sellega, et peale mitmeid meeldetuletusi, pidime siiski jalad ristis lennujaamani kannatama ning autojuht jäi sel korral oma jootrahast lihtsalt ilma.
Siin on tagurpidi kuu. Kui meie oleme harjunud nägema poolkuud, mis on avatud küljele, siis siin on taevas nagu väikene kauss.
Lisaks tundub, et Vietnam on üks nendest riikidest, kus FB on põlu all ning sinna sisenemine võimatu.
Ja lõunas peelgavad inimesed tohutult päikest. Heledat nahka peetakse imeliseks ning selle nimel tehakse ka mida iganes. Noored kõnnivad 30 kraadises kuumas teksapükste ja dressipluusiga, jalas kingad ning käes kindad. Poolt nägu katavad suured riidest maskid ning peas on kübar või kapuuts. Pole siis ime, et kohalikud meist salaja pilti teevad ning kui Saigonis turismimessil käisime, tiirlesid me ümber kaamerad ja välkusid fotoaparaadid.
Vietnamlased on mõnes mõttes ka vabameelsemad, kui meie. Näiteks pole nende jaoks mingi probleem oma ihuhädasid kõige käidavama tee ääres kergendada. Kui Ninh Binhist Hanoi lennujaama suunas kihutasime, olime pika sõidu, hommikuse tee ja õlle :) järelmõjudena sunnitud autojuhilt pissipeatust paluma. Kõikidest tee äärde jäävatest, söögikohtadest, poodidest, bensiinijaamadest ja muust, valis tema meile välja maantee äärse raudtee. Kogu lugu lõppes sellega, et peale mitmeid meeldetuletusi, pidime siiski jalad ristis lennujaamani kannatama ning autojuht jäi sel korral oma jootrahast lihtsalt ilma.
Vietnamis elab ligikaudu 85 miljonit inimest, kellest umbes 11 miljonit saigonis ning 4 miljonit pealinnas Hanois. Vietnam on täis rohkeid kontraste, mida ka meil on selle lühikese aja jooksul siin olnud võimalus näha. Näiteks Hanoi, mis hoolimata rohketest turistidest on siiski suutnud säilida üsna ehedana. Kontrastiks Saigon, mis meenutab pigem igat teist suuremat turismipiirkonda kus iganes maailmas. Ajasin isegi mitmeid kordi segamini ning arvasin end olevat taas Tais. Lihtsalt nii sarnane oli kogu selle linna olemus Phuketile. Ninh Binh ja selle ümbrus näitasid meile aga ehedat turistivaest piirkonda oma võlude ja valudega. Neil kohutavatel teedel sõites ning neid räpaseid ja väikseid äbarike majadega külasid ning linnu läbides oli tunne nagu oleksime taasa Põhja-Indiasse sattunud.
Homme algab me kodutee, mis saab olema 30 tundi vaheldumisi täis sõitmis ja ootamist. Stardime hommikul kell 11 Vung Taost laevaga Saigoni, seejärel taksoga lennujaama, kust 17.55 läheb lend Hanoisse. 22.45 võtame Hanoi lennujaamast suuna Varssavi poole, kus maandume ligikaudu 11 tundi hiljem. Siis jääb veel mõni tund oodata, et saaksime teha veel paari tunnise lennu ning maanduda kolmapäeva lõunaajal Tallinna lennujaamas. Kadri ja Jannesega jätame siinkohal hüvasti ning soovime neile head teed! Noored ja tegusad saavad veel ligi nädala jagu ringi uidata, meid aga ootab kodus väike Hugo, kellele tahaks kangest ühe suure-suure kalli teha.
No comments:
Post a Comment