Viimati istus mul torssis Jannes trepil ja nõudis oma arvutit, Ergo vaarus voodi ja seina vahet ning kell näitas juba ligi poolt kolme öösel. Õnnejoovastus suviselt palavas Saigonis oli teinud vist oma töö J Aga kui nüüd päris otsast peale hakata ning mõelda end tagasi Hanoisse, siis...
Seisime hommikul kell 12 ilusti hotelli fuajees ning ootasime. Ootasime ja ootasime. 15 minutit ootasime eelmisel õhtul suhteliselt suvalise jorsi poolt lubatud transporti Ninh Binhi. Siis oli selge, et seda autot siiski ei tule. Küsisime hotellist muude valikute kohta ning 10 minuti ja 60 dollariga oligi meil järgmine, kuid suhteliselt väikeste gabariitidega auto hotelli ees ootamas. Kolm väikest onu nägid seejärel kurja vaeva, et meie kolme mahukat kohvrit sinna autosse pressida. Siiski otsustas Ergo märkuse peale meie noor autojuht oma wooferist loobuda ning seepeale õnnestus ka kohvrid kuidagimoodi autosse pressida.
Hanoi ja Ninh Binhi vahemaa on umbkaudu 100 kilomeetrit ning pisut üle kahe tunni ekstreemset liiklust ning põnevaid momente. Põnev oli juba seegi, et tagaistmel puudusid turvavööd. Hoolimata Ergo tähelepanekust, et kohutav segadus liikluses ei ole meie silme all veel ühtegi õnnetust põhjustanud ja ehk on tegemist isegi turvalisema liikluskultuuriga kui meil, õnnestus meil õige pea näha maanteel juhtunud õnnetust, mille tulemusel lebas tee ääres kaetult ka elutu inimkeha.
Ninh Binh on Hanoist kordi kordi väiksem ning turiste liigub siinkandis ka suhteliselt vähe. See on ka arusaadav, kuna linnas endas miskit erilist ei ole ning puuduvad ka suuremad vaatamisväärsused. Kogu põnevus on hoopis kogunenud Ninh Binhist paarikümne kilomeetri raadiusesse, kust võib leida kõikvõimalikke koopaid, pühakodasid, põnevaid külasid, laiuvaid riisipõlde jne. Kuna jõudsime linna vaid paar tundi enne päikeseloojangut, ei jäänud meil üle muud, kui jalutada niisama ringi ning uudistada elu-olu. Esimesest hetkest võis märgata, et valge inimene on kohalike jaoks vaatamisväärsus omaette. Lapsed vaatavad, näitavad näpuga, vanemad inimesed naeratavad või jälgivad vaikselt silmanurgast. Turistivaese linna omapärad panid meid ka esimesel päeval koheselt ootamatu fakti ette – kas jääda nälga või süüa mõnes kohalike söögikohas. Ka viimaste valik polnud seejuures just ääretult lai.
Peale mõningast kõndimist õnnestus meil leida veidi viisakam söögikoht ning ainsate külastajatena võtsime laua ääres istet. Kuna inglise keelne menüü oleks olnud liigne luksus paluda ning teenindaja võõrkeeleoskus piirdus vaid üksikute sõnadega, üritasime käte ja häälte abil mõista anda oma nuudlite ja kana soovist. Seejärel otsustas aga Jannes veelgi riskida ning tellis menüüst ühe suvalise roa, mille tulemusena saimegi kõik endale ühe tundmatu õhtusöögi – nuudlid tuvastamatu liha ning maitserohelisega häguses vees hulpimas. Jannes va õgard sõi ja kiitis takka. Rüüpas veel pool Kadri omastki. Ergo punnitas poole ja väitis, et kõht sai täis. Kadri, kes pidi eelnevalt suure suuga pea igas urkas istet võtma, avastas endas aga hoopis pirtsu turisti, kes viisakusest pulkadega vaid mõne nuudli kõhtu ajas. Söögil iseenesest polnud ju viga midagi- nuudlid nagu nuudlid ikka. Lõhn oli natuke võõrastav ja koht oli pisut hirmutav. Kuid kõige kohutavam oli siiski see liha seal supis. Ei maitsend see ühegi seni söödud liha moodi. Ninh Binhi special pidi olema küll kitseliha, kuid mina vaatan endiselt ringi pilguga, et keegi mulle rammusat koerajalga lauale ei poetaks.
Õhtusöök oli küll mõnusalt kohaliku hinnaga ( u1,5 dollarit kauss), kuid kuna enamusel meist kõht endiselt korises ning keelel oli vastikult kõle maitse, siis suundusime veel viimasel minutil kohalikule toiduturule. Ostsime erinevaid tuntud ja tundmatuid puuvilju ning proovisime varda otsas grillitud liha (sel korral tundus olevat tegu mõne linnuga) ja suundusime tagasi hotelli, et end järgmiseks hommikuks välja puhata. Olime planeerinud endale järgmiseks päevaks tripi mööda vaatamisväärsusi ning seega pidime 8.30 ilusti triksis-traksis olema.
Hommik tervitas meid aga mõnusa seenevihma ja tiheda uduga. Suurepäraselt sobiv õhustik riisipõldude vahele ning mägede taustaks, kuid kahjuks enam mitte nii haakuv me kohvri sisuga. Tirisn jälle oma ainsad pikkade varrukatega pluusid, kampsuni ja jaki selga. Jube jahe (u20 kraadi) ja tohutult niiske oli seal, et kardsin lausa hallitama minna J Kuigi ilmateade lubas nädala lõppu ja meie järgmisesse sihtkohta ka pisut päikest ja mõne soojakraadi lisaks, siis unistasin vaikselt sellest Lõuna-Vietnamist 29 soojakraadiga, kuhu Jannes ja Kadri nädala pärast meieta pidid suunduma.
Aga meie tripp... saime auto ja autojuhi ning meil oli ka plaan, kuhu suunduda. Seda plaani oli eelnevalt hotelli vahendusel kindlasti ka autojuhile selgitatud, kuid kuna soovisime täpsustada, mis on meie esimeseks sihtkohaks, osutas Jannes kaardile ning proovis meie sohvrilt pisut infot välja pigistada. Autojuht lükkas pöidla püsti, naeris oma habutud naeru ja ütles justkui sulaselges eesti keeles „kõikjale“. Tegelikult ei saanud ei tema meist ega meie temas mitte kui midagi aru. Saime vaid mõnuga naerda ning oodata, kuhu tee meid viib. Selle tulemusena arvasime muideks õhtuni, et olime käinud kohas, kuhu me tegelikult alles viimasena jõudsime.
Tegus päev oli. Käisime paatidega sõitmas, külastasime templeid ja pühakodasid, nautisime vaadet ja päeva. Tegelikult oleks meie Vietnamist nii palju rääkida... kuidas kohalikud tädid kasutavad aerutamiseks jalgu, milline tore konkurents toimub linna kahe turistidele mõeldud söögikoha vahel, kuidas kohalikud valgetest pilti tahavad teha, toredast rongiliiklusest, mis liigub maximum 50km/tunnis, tee serveerimisest kõige absurdsematest nõudest nagu kokteiliklaasist või õllekannust, näljastest koertest, kitselihast, šokolaadipuudusest ja veel nii nii paljust.
Aga teisel hommikul Ninh Binhis vaatasin aknast välja suure ohkega – kaua võib?! Jälle udu, vihm ja niiskus. Kas me ei näegi päikest? Oli tahtmine kohe otse järgmisesse sihtpunkti põrutada. Nii me siis seisimegi trepil ja jõudsime oma põgenemisplaanini. Kuigi meie Ergoga ei pidanud Saigoni üldsegist tulema, siis läks teisiti. Nüüd me siin oleme 30 kraadi kuuma õhku, turistidele loodud ideaalne õhustik, kohutavalt tüütud tänavamüüjad ja veelgi hullem liiklus. Ja meil õnnestus veel kiiruga lennujaamas vale hotell broneerida. Siin on selliseid nahhaalseid juhtumeid, kus võetakse endale mõne suure ja ilusa hotelli nimi ja kasutades segadust ära, hangitakse endale kliente. Meie tänane öö möödus ühesõnaga parajas hotell Stroomis. Aga juba liigume edasi ning homme varahommikul suundume vara-varahommikuse praamiga Vung Taosse, kus nädalavahetusel käib paras möll ning loodetavasti saame ka lõpuks jalad päikese poole sirutada ning varbaga vett katsuda. Uuuhhh kui mõnus on J
Ps.Miskipärast puudub meil siin võimalus välja helistada, kuid tundub, et sõnumid lähevad siiski läbi. Vähemalt Kadril ja Jannesel :P
No comments:
Post a Comment