Lahkumispäeva hommikul piilus kardinate vahelt, justkui puhkuse lõppu kuulutades, pilviselt hall taevas. Jätsime sadamakail Jannese ja Kadriga hüvasti ning suundusime oma päevi näinud ferryle. Eelmisel päeval pileteid ostes olid jälle paremad ajad täis ning ka kella 11sele laevale saime nüüd huvitavalt seltskondlikud kohad. Tavapäraste reas paiknevate istmete asemel jagasime laeva tagaosas, põhiosast eraldatult, 5 kohalikuga suurt nelinurkset lauda. Selle asemel, et üksteisega tõtt vaadata, süvenesime oma raamatutesse ja unustasime ümbritseva. Ka kohalikke ei paistnud ebatavaline istekoht häirivat - loetud minutid peale laeva starti nägi pool seltskonnast juba magusat und. Ka lihtsamad laevatöölised sättisid, end taburetile istuma ning lasid suu ammuli unel hea maitsta. Tundub, et kohalikel ongi unega omamoodi suhe – vara voodisse, vara üles ning päeval lastakse igal võimalusel silm kinni.
Sel korral saime oma ferryga lõbusõitu kogu raha eest. Laev sööstis üle mere kui kuule kiirustav rakett, suutes üllatada isegi muidu kõike näinud ja rahuliku pilguga kohalikke, kui vahepeal ühele küljele kergelt kreeni kaldudes lainelt lainele hüples. Siiski jõudsime õnnelikult ja ühes tükis Saigoni sadamasse, kuid sellele laevale küll pikka eluiga ennustada ei julgeks. Kardetavasti läheb see põhja nagu Titanic, üritades üle oma võimete ja ülehelikiirusel, justkui väike motoroller suurte tankerite vahel laveerides, sadamast sadamasse kiirustada.
Olime suutnud viimasteks päevadeks ületada ka kriitilise piiri, kus kohalike mõningane pealetükkivus, keeleoskamatus ning (sry) juhmardlus hakkas tõsiselt närve närima. Olelusvõitlus on karm ning teinekord tuleb seetõttu kasvõi turist sadamas pooleks tirida, et ellu jäämiseks oma osa saada. Keegi haarab käest, keegi kohvrist – iga üks tahab osakest valge inimese suurtest dollarikuhjadest – „Taxi!? Taxi!?!“ Kedagi ei huvita, kas ta teab üldse kuhu sa minna tahad või mis hinda sa nõustud maksma, veaks vaid su oma koopasse peitu. Olgu selleks viimaseks siis takso, mõni söögikoht või turuputka. Põhimõtteliselt kauplesime enda sadam-lennujaam marsuudile nii odava hinna, et ka samaaegselt tiksuv tiksumeeter J näitas kohale jõudes 20 000VND rohkem.
Saigon võiks iseenesest olla ühele tõelisele müügigurule kohustuslikuks peatuspaigaks – nii palju erinevaid nippe ja müügimõtteid... Nelja päevaga, mis me olime Vung Taos veetnud, olid näiteks Saigoni suurima turu müüjad suutnud omandada juba uue triki, kuidas valgeid oma kirjusse koopasse meelitada. Turistide tähelepanu võitmiseks küsis iga viimne kui üks müüja möödujatelt oma piiksuva ja nasaalse häälega: „What are You looking for?“ Sellele vastamine oleks olnud selge majanduslik enesetapp J, kuid küsimust esitas pea iga müüja ning selleks ei peetud vajalikuks isegi oma silmi raamatust ära pöörata. See küsimus oli justkui uus laine, mis päevade jooksul oli kogu turu üle ujutanud ning kõlas nüüd kõikjal.
Kohalikel hakkavad sageli dollarid silme ees jooksma, kui valget inimest näevad. Nende jaoks on valge inimene ideaal, kellel on imeline hele nahk, telekas mängib MTV ja raha voolab jõgedena. Viimases massaašisalongis Vung Taos uurisid kohalikud naised mu vanust, näppisid ehteid ning samal ajal kui üritasin seljamassaaši nautida, pidin üllatuslikult tõdema, et kellegi kolmanda käed on parasjagu mu seelikusaba tekstuuri näperdamas. Positiivne on selle kõige juures muidugi asjaolu, et kuna valged toovad raha, siis neid tasub ka poputada, nii et teinekord on võimalik kohalikega võrreldes tunduvalt paremat teenindust saada.
Suurepärast teenindust saime ka oma AirMekongi siselennul Saigonist Hanoisse. Samuti sain seal oma elu kõige vürtsikamat lennukitoitu. Arvestades, et viimane ei kuulu just minu lemmikute hulka, on piiratud võimalustega lennukipingil põletava suuga piinlemine üsna uus ja ebameeldiv kogemus. Enamus õhtusöögist jäi sel korral minu poolt puutumata, kuid samas kadusid nii enda kui Ergo joogid ja puuviljad põletuse leevendajatena kui imeväel. Aga ega tegelikult suurt söögiisu saagi tekkida, kui eesistuv kohalik onu on oma käe justkui demonstratiivselt üle pea pingiäärele painutanud. Nimelt on kohalikel meestel miskipärast komme naistega küüntepikkuses mõõtu võtta, ning enamikel meestest on vähemalt üks või lausa kümme pikka küünt nende igapäevatoimetusi saatmas. Kuigi kangesti oleks tahtnud, oleks olnud liiga piinlik selle põhjuseid küsida, nii et järeldasime enda jaoks, et ehk on sellel mingisugune seos nende töö iseloomu ja staatusega – mida vingem maniküür seda kõvem mees ja parem (vähem füüsiline) töö?!
viimased puhkusepäevad Vung Taos
Mitmest küljest targemad, ühtlasi puhanud kuid samas ka väsinud, maandusime jahedal pärastlõunal tallinna lennujaamas. Kõrgelt taevast oli näha veel paksu merejääd, üleujutatud põlde ning õrnalt maad katvat lumekoort. Juba rohetava Varssavi kõrval olime tagasi talves. Koduteel tundusid Tallinna tänavad Vietnamiga võrreldes lausa steriilseslt puhtad ning õhk mõnusalt värske. Masinatäied musta pesu ootasid pesemist ning Hugo jonnis õhtuks juba omas elemendis. Koju on alati hea tulla J
No comments:
Post a Comment