Algus ei olnud küll paljutõotav - suur osa linnast ei paistnud pilvedest väljagi ning niiskus ja tihedalt vihmavarjudega kaetud tänavaliiklus ei kutsunud just seiklema. Lapsega reisimine seab lihtsalt mõned piirangud ning laiendab mugavustsooni, mis kahekesi pole ehk nii olulised. Ühel toredal hommikul, kui kardina vahelt piilusid vaid heledad pilved, kajasid heledad rõõmukilked - Mikile külla!! Kui sa ikka oled lapsele terve eelneva kuu rääkinud, et läheme Disneylandi Mikile külla, siis seda lubadust juba naljalt ei murra. Miki, siis Miki - otsustatud.
Kuigi tegemist oli algselt siiski pigem enda lapsepõlve täitumata unistusega, mis nüüd, aastaid hiljem, pidi teoks saama, siis meeletuid ootusi me siiski ettevõtmisele ei seadnud. Sissepääs oli üsna soolane, järjekorrad atraktsioonidele pikad ning rahvast hoolimata esmaspäevasest päevast palju. Hugo oli aga üsna sõnatu. Ei saanudki aru, kas suurtest emotsioonidest, rõõmust või millest iganes veel. Pildid Disney tegelastega, mõned atraktsioonid, paraad ning hunnikus nänni - mahtus me ligi 5-tunnisesse külastusse. Mis oli aga põnev - selleks, et teemaparki pärale jõuda, oli käima pandud spetsiaalne Disneylandi metroo-liin. Rongil olid Miki kujulised aknad, sees erinevate Disney tegelaste pildid ning kujud ja tavapärasest erinev sisekujundus. Super! Kokkuvõtteks oli tore päev.
Ka Hong Kong iseenesest on parajalt suur lõbustuspark, kus naljalt igav ei hakka. Majad kõrguvad pilvepiirini, liiklus on tihe nii maa peal kui maa all, inimesi kõikjal palju ning muljeid ja tegevusi jagub ohtralt. Siin on lihtne liigelda, sest metroo või ferrydega saab pea kõikjale ning seda ka kiirelt ning tiheda graafikuga. Söögikohti ning maitseid jagub kõigile ning enamasti on need ka väga maitsvad ning sarnaste maitsetega kodumaal pakutavale (tavapäraselt on ikka igas riigis mingi oma kiiks ja maitsemeeled, mis mind, toidu suhtes pirtsakat, ka teinekord nälga jätab). Siin on midagi igaühele.
Mida siit siiani aga leidnud ei ole, on hea teenindus. On see ehk suurlinna "võlu" (?) Kliente jagub kõigile ja alati, ning nende pärast liigseid liigutusi tegema ei hakata. Väga harv, kui taksojuhi või teenindaja näolt võib leida siira naeratuse. Enamasti lükatakse sind lausa pilguga tuldud teed tagasi või parimal juhul saadab sind mõni automaatne pähe kulunud viisakuslause (a'la külastage meid jälle), mis kõlab nii kiirelt ja monotoonselt, et ka parima kujutlusvõime puhul ei suudaks seda sõna-sõnalt võtta ning uskuma jääda.
Võimalik, et ka kohati elementaarse viisakuse puudumise võib panna siin suurte rahvahulkade arvele. Taolistes massides eristumine, silma paistmine ning ellu jäämine nõuabki vast ohtrat annust egoismi. Kui oled nõrgem, siis astutakse sust lihtsalt üle ning seda päris otseses mõttes. Näiteks tänavatel, metroos, lihvtis, järjekorras seistes jne. Inimesed tormavad, trügivad ja pressivad sust ette. Kedagi ei lasta kunagi kusagilt välja vaid kohe algab sissetung... kuhu iganes.
Hongkonglased jätavadki pisut pealispinnalise mulje. Nad on oma maailmas, siblivad kiirelt punktist A punkti B, ise samal ajal nobedate näppudega oma telefoni toksides. Esimese hooga tundusid kõik meeletud asjapulgad olevat, kes oma tähtsaid toimetusi läbi nutitelefonide korraldavad. Lähimalt vaatlusel osutuvad need "olulised" toimingud aga mõneks mänguks, You Tube'i videoks, muusika playlistiks või äärmisel juhul ka pisut asjalikumaks tegevuseks nagu sõnumite ja mailide kirjutamine või uudiste lugemine. Õige kohalik haarab oma nutitelefoni koheselt, kui ta peatub! Olgu selleks siis bussipeatus, kassajärjekord, metroorong või mis iganes muu tore koht, mis võimaldab hetkekski oma pilgu ning näpud helendavale ekraanile suunata. Ja absoluutselt peab see helendav ekraan olema märgistatud õunapildiga, sest naljalt midagi muud peale I Phone'i siin ei näe. See on massides, see on igaühel ning see välgub kõikjal.
Kohaliku jaoks ongi ääretult oluline, mida ta hoiab ja mida ta kannab. Siinsed suuremad šhoppingtänavad ja kaubanduskeskused sisaldavad endas vaid kõige kallimata brändide kaupu ning kes vähegi jaksab neid endale lubada, see seda ka teeb. Firmamärkide kandmine on siin üsna must be. Sellist edevust ei osanud ma siin oodata, kuid selline käitumine ning väljanägemine on üsna omane ka meie ühele naaberrahvale. Siinsed elanikud kannavad selle kõik aga tunduvalt paremini välja.
Oleme täna viimast päeva Hong Kongis, et homme varahommikul taas edasi lennata. Nende nelja täispika päeva jooksul oleme peale Disneylandi külastanud ka Macau'd, sõitnud spetsiaalse trammiga kohalikule Peak'ile, käinud maailmas kõrguselt neljandal kohal oleva hoone vaateid nautimas, vaadelnud igaõhtust tulede ja muusika ühisetendust Hong Kongi pilvelõhkujate fassaadidel ning taevas, jalutanud kohalike staaride alleel, teinud linnas bussituuri, seigelnud kõvasti metrooga ning uudistanud niisama siin-seal ringi. Täna õhtul veel väike ringkäik turul ning uue kohvri otsingud ja siis juba edasi.
Muideks Kohver, nagu ikka, sai meil taas kannatada. Kui enamasti on ohvriks olnud juba aastaid näinud suur must ja tundub et lõppkokkuvõttes ka igavene kohver, siis sel korral pidi kannatusi kandma minu ilus roosa pagas. Selle plastist kate oli ilmselgelt murdunud kas suure raskuse või viske tagajärjel. Kuna kindlustusega kohvri pärast jagelemine on väga tüütuks muutunud ning taolise katkise kohvriga polnud tahtmist ka reisi jätkata, siis keeldusin ennemalt lennujaamast lahkumast, kui selle kellegile ette näidata saan. Väike puiklemine küll Ergo poolt, aga kui infoletis tädi tagataskust koheselt sulas 800HKD'd (u 80€) kahjude hüvitamiseks välja tõmbas, siis hakkas seal teises peas juba pea, et uus äriplaan õitsema. Aga see selleks :) Selle kohvri väärtus muideks oli mõned aastad tagasi Taist ostes ehk umbes 60€. Ergole see roosa kohver igatahes niiväga meeldib, et tema tahaks selle ka tagasi koju vedada ning ära parandada. Mina siiski eelistaksin uut kohvrit ning mitte roosasid plastitükke ja vaadet, kus Tallina Lennujaama pagasilindil ükshaaval me hambaharjad ja mustad sokid jooksevad.
No comments:
Post a Comment