Plaanisime sel hommikul kasutada lennujaama jõudmiseks spetsiaalset metrooliini, mis sõidab Hong Kongi kesklinna ning lennujaama vahel. Kuna HKi liiklus võib kohati olla väga aeglane, siis tundus alla 30minuti sõitev metroo suurepärase valikuna. Mõte oli meil hea, kuid kahjuks eeltöö sel korral väga nadi. Kui olime maa-alustel teedel oma kolme kohvriga õigesse punkti jõudmiseks pika maa maha kõndinud, selgus piletit automaadist osta soovides, et soovitud sihtkohta me sõita ei saa. Võimalik, et antud liin ei toiminud nii varastel kellaaegadel või oli sel misiganes muu põhjus, aga kuna mingit infot meil sealt leida ei õnnestunud, ei jäänud meil enam väga palju valikuid. Olime kaotanud juba väärtuslikud pool tundi ning meil polnud aimugi, kui kaua võtab aega taksosõit lennujaama. Ronisime esimesest ettejuhtuvast väljapääsust taas maapeale ning hoolimata esialgu pisut hirmuäratavst asupaigast, leidsime ilusti ka sobiva teeääre, kust ka kiirelt takso saime. Meie õnneks olid varahommikused HK tänavad suhteliset lagedad ning taksosõit lennujaama läks sama kiirelt kui rongiga. Üllataval kombel ei erinenud see väga ka hinna poolest.
Lend Kuala Lumpurisse väljus väikese hilinemisega, kuid meil ei olnud põhjust muretsemiseks. Kuigi edasilend Langkawile pidi väljuma teisest terminalist, oli meil plaani järgi vahepeal kolm tundi vaba aega. Nii ei näidanud me ka Kuala Lumpuris oma toimetustes üles erilist kiirust. Esimene ohu märk avaldus passikontrollis, kus ootas ees meeletu hulk inimesi. Absoluutselt sattusime me kõige aeglasemasse järjekorda. Lapsel oli kõht tühi, olime väsinud ja tüdinenud ning olime sunnitud vähemalt tunnikese järjekorras seisma. Kui lõpuks pagasilintideni jõudsime, polnud meie lendu enam üheski nimekirjas ning olime ammu mõistnud, et nüüd on ikka väga kiire. Õnneks leidsime oma kohvrid pagasilindi kõrvalt seismas (saime ka eelmisel õhtul uue ja veel suurema, kuid mitte nii ilusa, roosa kohvri 400HKD eest) ning vaja oli vaid leida see müstiline teine lennuterminal ja transport sinna.
Tegemata eeltöö hakkas end aga aina enam meelde tuletama. Leidsime lennujaamast viidad bussipeatusele, kust pidid väljuma bussid teise termnali. Vedasime oma laadungit läbi järsult tabanud palavuse, mööda mitmeid korruseid, erinevaid lifte ja koridoride. Lõpuks pärale jõudes selgus, et bussid käivad vaid iga poole tunni tagant ning värskelt oli üks neist lahkunud. Järgmised raisatud kümme minutit ja taas tuldud teed tagasi, et takso peale hüpata. Miks me kohe taksot ei võtnud? Mul oli ettekujutus, et teine terminal asub nurga taga ning ei vääri isegi õiget taksosõitu. Aga meie takistused ei tahtnud kuidagi lõppeda. Taksopeatuses selgus, et ka seal ei käi asjad harjutud teedpidi - terminalist tuli taksopilet ette ära osta. Järsk temperatuurimuutus ning meeletu kohvrite ja lapsega mööda koridore jooksmine hakkas lõpuks mõjuma. Jäin õue ootama, kuni Ergo koos lapsega end läbi järjekorra murdma läks, et mitte enam rohkem aega kaotada.
Taksosse istudes oli meil jäänud lennuni pisut üle tunni ning meile oli endiselt selgusetu, kui kaugel see teine terminal lõppkokkuvõtteks siis on (ligi paarkümmend kilomeetrit - selgus hiljem). Arvestades asjaolu, et enamus lennufirmadest lõpetab oma check in'i 45minutit enne lennu väljumist, ei olnud me väljavaated just suured. Ergo oli juba ette kindel, et maha me jääme. Ma siiski eelistasin lõpuni loota. Paar minutit oli veel sellest maagilisest 45minutist puudu enne, kui lennujaama ees pidama saime. Self check in, mida arvuti enam teha ei lubanud, check in'i lettide ette lisaks paigutatud pagasi läbivalgustus, taas kord pikad järjekorrad - ainult hoogu pidurdati meil maha. Aga lõpp hea kõik hea. Lennukisse jõudes oli küll tunne, et väänaks oma riided nüüd välja ja heidaks lihtsalt suurest väsimusest magama. Aga siin me nüüd oleme - 12 tundi magusat und ja puhkus jätkub, loodetavasti siiski palju rahulikuma hooga.
No comments:
Post a Comment