Kuid enne ärasõitu veel pisut ka sellest, mida siin teinud ja näinud oleme:
Langkawi ei olegi vaid üks ilus tore saar, vaid see hõlmab endas tegelikkuses lausa 99 ilusat ja toredat saart. Ning kui parasjagu juhtub olema vee tase piisavalt madal, siis on neid saari kogunisti 104. Pulau Langkawi (kus meie siis oleme) on saartest kõige suurem ning koos pealinna Kuah'ga ka kogu selle kupatuse keskuseks. Iseenesest on tegemist üsna väikese saarega, mille risti läbimine võtab ehk aega maksimaalselt tunni ning sedagi pigem kehvavõitu või liigselt mägiste ja käänuliste teede tõttu.
Liiklus on siin vasakpoolne ning seetõttu loobusime me sel korral ka autorendist. Kuigi kütus on odav (u.50 eurosenti liiter) ning rendihinnad üsna mõistlikud, ei kaalu see üles liigset riski. Ilusate vaadete nautimine üheaegselt vasaku käega käike vahetades ning vasaku (!) jalaga gaasi vajutades, üritades samaaegselt hoida end õigel pool teed ning ragistades ajusid parem- ning vasakpööretel teistele teed andes.... Neid turiste ja maanteeseiklejaid on siin saarel juba küllaga. Kuna saarel puudub ka korralik ühistranspordisüsteem, siis ongi kõige mõistlikum kasutada autorenti koos kohaliku juhiga või taksot. Õnneks soosivad mõlemaid variante nii vahemaad kui hinnad.
Nagu eelnevalt olen maininud, siis on Langkawi tax-free saar ning seda aastast 1987, mil loodeti taolise sammu abil edendada siinset turismi. Kõik ootused-lootused ka täitusid ning kunagisest vaiksest ja rahulikust paigakesest on saanud turistidele vägagi atraktiivne sihtkoht. Vaevalt et kõik need tegelased siia küll odava õlle pärast lendavad, kuid ehk boonuseks seegi. Pigem on turistile meelepärane, et Langkawilt leiab enda jaoks igaüks miskit. Siin on nii ilusat loodust kui materjali aktiivseteks tegevusteks. Samas üheksat päeva, nagu meie siin veedame, see kõik ehk ei vääri - piisaks suurepäraselt ka 3-4st, et siis taas nelja tuule poole rõõmsalt edasi põrutada. Kui on aga soovi lihtsalt logeleda nagu meie enamuse ajast oleme teinud, siis selleks on see tegelikult suurepärane koht.
Temperatuur on Langkawil aastaringi 25-30kraadi ning tõsised vihmaperioodid siin puuduvad, samas kui teispool Malaisia rannikut võib kohati olla vihmadest põhjustatud suuri üleujutusi. Antud fakt mängis ka meie sihtkohavalikul tegelikult väga suurt rolli. Kui algselt sai piilutud pigem Indoneesia ning teiste toredate sihtkohtade poole, siis lähemal vaatlusel selgus absoluutselt nõme tõsiasi, et tegelikult võib paljudes kohtades suure tõenäosusega saada jaanuari kuus päikese asemel pigem vihma. Me küll pole mingid suhkrust poisid ja oleme kodus (ning ka enamikel reisidest) üksjagu vett saanud, aga siiski.... Puhkus, eriti koos lapsega, võiks olla vähemalt ilma suhtes kindlapeale minek.
Kuna Langkawi asub vaid 30 kilomeetri kaugusel rannikust ning 45 kilomeetri kaugusel Tai piirist, siis on saar asukoha mõttes väga hea läbikäigukohana. Seda soodustab ka hea lennu- ning laevaühendus mandri ning teiste saartega. Sedamoodi võibki saarel näha kõiksugu erinevaid turiste nii huvide kui päritolu koha pealt. Tai piiri lähedus on tinginud ka asjaolu, et saarele on pesa teinud Malaisia merevägi. Samuti oli Langkawi üks nendest aladest, mida tabas 2004 aastal (kui nüüd ikka õieti mäletan) palju kurja teinud tsunami. Õnneks ei olnud siinsed kahjud väga suured ning ühtegi inimhinge seeläbi ei kaotatud.
Nagu öeldud, on siin ümberringi küllaga nii suuremaid kui väiksemaid saari ning mõnda neist külastasime ühel pärastlõunal isegi. Võtsime mõneks tunniks personaalse laevatripi lähisaartele ning piilusime ringi. Meie kohalik paadimees lükkas aga kohe gaasi põhja ning tegi meile sõitu kogu raha eest, ise seda mererallit ilmselgelt nautides. Külastasime nn. raseda naise saart, mille nimi tuleb saarel kõrguvate mägede kujust (peab üsna tähelepanelikult vaatama, et see rase naine sealt üles leida). Selle saare keskel asub mereveest tunduvalt kõrgemalt tasemel suur mageveejärv, mida olin juba silmanud lennukiga maandudes. Kahjuks annabki efektsete vaate pigem sellest ülelend, sest järvekaldalt vaadates on tegu eheda ..... järvega :) Ehk siis kari turiste 10meetri sügavuses järvevees ujumas. Õnneks saime tänu personaalsele laevatripile ise oma ajastust sättida ning astusime saarelt läbi, kui seal juba vaikseks hakkas jääma. Lisaks käisime merel väikeses koopas nahkhiiri vaatamas ning teisel saarel kotkaste toitmist vaatamas. Viimasena panime jala maha ühel ilusal rahulikul rannal, kuid kuna päike hakkas juba madalale liikuma, siis põristasime oma laevukesega peagi tagasi kodupoole.
Õnneks on viimastel päevadel nii saarel kui ka hotellis tunduvalt rahulikumaks jäänud. Enamus inimhordidest, kes olid sabunud uue aasta pidustusteks, on lahkunud ning vahepeal juba lärmakaks muutunud hotelliterritoorium ja hommikusöögilaud on taas mõnusalt rahulikud. Meie vanitoaaknast kostab endiselt kukkede kiremist ning kõiksugu lindude kõikvõimalikke hääli, mis muideks kõlavad kangesti kui Angry Birdsi soundtrack. Tegelikult ei saagi siin nendest vihastest lindudest mitte kuidagi enam üle ega ümber. Juba Hong Kong oli täidetud erinevate aksessuaaride, mänguasjade, kellade, kottide, särkide ja mille kõigega veel, mida ehtisid Angry Birdsi logod ja linnud. Olukord pole kehvem ka Langkawil ning kardetavasti on kogu Aasia sellest hullusest nakatunud ning tänavad kõikjal täidetud kurjade linnunägudega.
Sama kurjade linnunägudega seisime me pühapäeva õhtul kohaliku cable car'i järjekorras. Tegemist on väga järsu nurga all 700meetri kõrgusele roniva funikulööriga :) , mille läbimist kroonib kõrgustes mägede vahel asuv nö. ripp-sild. Meeletus palavuses suutsime esimesel korral ligi tunnikese vastu pidada, kuid kuna kogu üritus tundus väga ebaaus kaasa reisiva lapse suhtes, siis otsustasime siiski loobuda. Järjekorrast taganedes selgus loomulikult ka tore võimalus maksta piletirahale ekstra 50kohalikku (12€) inimese kohta juurde, mis taganuks otseses mõttes punase vaiba ning otsetee kondlisse. Me otsustasime siiski selleks korraks loobuda. Teisipäeva õhtul läbisime sama tee uuesti, kannatades endiselt järjekorras seismist. Kuna tegemist oli õhtuga, siis oli inimesi vähem ning jõudsime kogu järjekorra läbida ehk kolmveerand tunniga. Samas pidime tõdema, et õhtune külastus maksis meile võimaluse külastada põnevat ripp-silda, kuna see suletakse ettevaatuse mõttes pisut enne päikeseloojangut. Sõit üles oli aga niigi piisav piin (minu jaoks ikka) ja pealegi olid vaated platvormilt päikeseloojangule, ümritsevatele saartele ning loodusele vägagi suurepärased.
Peale vaadete nautimist külastasime koos saarel viibinud sõpradega ka kohalikku kaluriküla söögikohta. Sõitsime oma rendibussi ja selle juhiga kusagile metsaga varjatud külakesse, mida ise vaevalt otsida oleksime osanud. Tegemist oli kohalike söögikohaga, mis oli varustatud kõikvõimalike värskete mereandidega, mida igaüks endale ise sobival hulgal valis ning mis talle seejärel meelepärasel moel söömiseks valmistati. Pisut vaadati meid seal kohalike keskel kui tulnukaid, kuid toit oli maitsev ning kõik jäid hoolimata nigelatest sanitaartingimustest elu ja tervise juurde. Isegi Hugo, kes küll vaid näpuga riisi nokkis ja arbuusimahla jõi.
Ja pärast
Hugost rääkides, siis tema on omas sõiduvees. Reisides alati tõeline seltskonnahing ja kõikide onude-tädide lemmik oma julguse, nunnude nägude ja edevusega. Absoluutselt ei liialda, kui ütlen, et ta on mitmekümnete, kui mitte sadade :), inimeste poolt läbi katsutud. Valge laps on kohalike ning ka mõningate turistide jaoks vastupandamatult armas ning teda on vaja kohe kindlasti silitada, põsest näpistada või kuis iganes korrakski puutuda. Pildi tegemisest ei hakka rääkimagi. Hugo vaid naudib olukorda ning teab, et viisakas on tädidele-onudele ilusti naeratada ja lehvitada, siis on nunnumeeter totaalselt põhja lükatud. Tuleks vaid see julgus meiega reisilt koju kaasa ning jälitaks ka lasteaeda välja.
Ja nii tore siis ongi! Tulge piiluge ka ise üle!
No comments:
Post a Comment