Nagu ikka, pisikeste viperustega, kuid siiski õnnelikult, saime taas teele asutud. Traditsiooniliselt sünkroniseeris Hugo oma viirused lennugraafikuga ning niiiii palju jäi veel enne reisi tegemata, millega oleks pidanud tegelema. Aga siiski...neljakesi Ergo, Jannese ja Kadriga oleme sel korral läinud suhteliselt kerget teed, ega ole teinud suureimaid plaane. Hanoi, Ninh Binh, Cat Ba saar ja mõnele veel jätkuks Lõuna-Vietnam Saigoni, Mekong Delta ja kõige muuga. Marsuut, ööbimised ja lennukipiletid – ülejäänud tuleb mis tuleb ja läheb kuidas läheb. Vietnam on minu ammune unistus, nii et vinge on igatahes, teisiti lihtsalt ei saagi!
Alustuseks startisime kodunt väga-väga palju päevi näinud, ammu käibelt eemaldamist nõudva taksoga Tallinna Lennujaama. Jätsime hüvasti oma pagasiga ning siirdusime turvakontrolli. Ei midagi erilist -tavaprotseduurid. Kuni hetkeni, mil sõbralik turvatöötaja soovis lähemalt Kadri/Jannese koti sisu uurida. „Eino meil on see nuga seal“ kõlas Kadri suust algul justkui naljana tundunud hetkesähvatus. Mismõttes!!?? Vot, vot. Aga ega kõik suudagi välja nuputada, mis heal otstarbel peaks käsipagasisse pistma ühe korraliku taskunoa koos muu atribuutikaga :P See hea kaaslane jäi nüüd igatahes sellelt reisilt maha.
Esimene vahepeatus viis meid aga Varssavisse. Kui suvel võttis sama vahemaa autoga läbimine terve öö ja täpsemalt 11 tundi, siis nüüd õnnestus meil sama tee läbida pooleteistkümnega. Hilistel lõunatundidel maandusime mõnusalt kevadises Varssavis. Üsna hall ja tuim, kuid siiski ägedalt soe- +14kraadi. Sõtsime bussiga kesklinna ning tegime ühe pika ja uudisterohke lõunasöögi kohalikus kaubanduskeskuses. Täpselt nii palju aega meil sel korral taas Varssavi jaoks jagus. Ikka sõidame sealt läbi, kuid lähemalt uudistada pole mahti.
Tagasi lennujaamas, kohtasime üht eesti härrasmeest. Pensioniealine seljakotirändur oli samuti võtnud suuna Hanoi poole. Üksi ja kolmeks nädalaks. Sel korral jäi abikaasa tervislikel põhjustel maha. Leppisime seepeale kokku, et meie pensionipõlv kujuneb just selliseks.
Kümme tundi hiljem keerasime oma kellad 4 tundi tulevikku ning maandusime udusesse Hanoisse. +23 ning uduvihm on teinekord reisimiseks üsnagi ideaalsed tingimused. Päikest meile ilmateade igatahes lähiajal ei luba, kuid samas pole sel ka väga tähtsust. Meie eesmärgid on esialgu teised ning päikesekummardamiseni jõuame ehk pisut hiljem.
Maa väsimusest ning pikast lennust jalge all kõikumas, tegime hotellis kosutava dušši ning suundusime linna uudistama. Tegime mõnusa ja ülimaitsva õhtusöögi ühes katusekohvikus, käisime kaemas nädalavahetustel toimuvat öö-turgu ning last but not least... otsustasime end poputada väikse jalamassaažiga kohalikus salongis.
Salong oli selline mõnus urgas punase valgustusega ning koridoris vedeleva üüratu suure prussaka laibaga. Viskasime end neljakesi toolidela ritta ning valmistusime mõnusaks lõõgastuseks. Järgneva tunni jooksul saime tunda aga nii palju mõnu, et... Jalamassaaš oli kõige selle kohta igatahes vähe öeldud. Kolm kohalikku neidu ja üks noormes mudisid läbi me käed ja õlad samalajal, kui jalad mingis leotises ligunesid. Sellele järgnesid kuumad padjad alaselja ning kukla taga ning põhjalik jalamassaaš. Hoolimata sellest, et mu jalgu klopiti, muditi, peksti ja hõõruti, vajusid mu silmad kinni ning uni kippus vägisi peale. Seejärel aeti meid kõhuli ning masseriti läbi kogu keha tagumine pool, seejärel pea, nägu, isegi nina ning lõpuks ka õlad. Uuuhhh, milline elamus. Mu reedesest zumbast siiani valusad jalalihased kiskusid valust krampi ja külmavärinad jooksid pidevalt mööda selga. Väga, väga mõnus oli. Eriti kift oli vaadata, kuidas üks miniatuurne Vietnami neiu jeti mõõtu Jannese jäsemetega maadles :)
Ja kogu see lõbu läks maksma meile nii 13dollarit per nose. Super, super, super! Tänane uni tuleb igatahes veelgi magusam ning homne olemine mõnusam.
No comments:
Post a Comment