Arusaamine väikesest pisiasjast, et vahemaad meie planeeritud sihtpunktide vahel on niivõrd suured, jõudis meieni samuti üsna hilja. Võibolla on asi selles, et iga reisiga jääb maailm justkui väiksemaks ning ükski vahemaa ei tundu esimese hooga liiga kauge. Lisaks taipasime, et peale kalliste lennukipiletite ning parajalt pika lennuaja (Bankokist 4tundi) on Pekingis parasjagu südatalv. Talv nagu meil. Võibolla pisut pehmem ja kehva lumega, kuid üsna jäise õhuga. Hiljem selgus ka vajadus viisa järele... Ja no mõnes asjas me oleme selgusele jõudnud ka alles kohapeal viibides. See lisab loomulikult põnevust.
Meie õnn, et alates jaanuarist 2013 on 45 riigi kodanikel võimalik külastada Pekingit viisavabalt. Linnast väljapoole minna ei tohi, olemas peavad olema edasilennu piletid ning riigis ei tohi viibida kauem kui 72 tundi. Ligi kuu enne reisi algust märkasin seda uudist ning lugesime tunde meie broneeritud saabuva ja lahkuva lennu vahel: üks, kaks... seitsekümmend üks. Juhuu! Napilt mahtusime nõuete sisse ning koheselt mitmekümne euro suurune sääst viisalõivudelt. Täitsime igaks juhuks hunniku ankeete ning vedasime kaasa tõendeid, mida Estraveli kodulehelt leitud info järgi pidime esitama. Tegelikkuses tekitas paberikuhi piiril vaid segadust ning piisas passist, piletitest, hotellibroneeringust ja mõnekümneminutilisest ootamisest ning võisime oma teekonda jätkata.
Kuna jutud hiinlaste inglise keele oskamatusest on olnud osavad levima, siis katsusime sellest tulenevaid komplikatsioone veidi ette näha ning proovisime kõik võimalikud ja vajalikud protseduurid lennujaamas kohe ära teha. Leidsime sularaha automaadi, valuutavahetuse, turismiinfo ja kohviku. Kõht täidetud, raha ja info olemas, suundusime takso jahile.
Takso järjekord oli pikk. Õigemini oli lausa kaks väga pikka taksojärjekorda. Õnneks liikus ka taksosi palju ning peale veerandtunnist ootamist andis miskit sealne korraldajatädi meile suuna kätte ning näitas kaugemal olevate taksode poole, millest ühe peale pidime end sättima.
Pilt siis järgnev: seisavad kolm taksot, juhid väljas ning ootavad kliente. Esimene taksojuht märkab turiste ning pöörab pilgu kõrvale. (Meid on muideks muust massist väga kerge eristada). Teine taksojuht märkab turiste ning pöörab pilgu kõrvale. Kui ei vaata, siis äkki nad kaovad ära?! Ei, me ei kadunud kusagile vaid asusime pressima end kolmandale taksole, kelle juhil meid enam kuidagi ignoreerida ei õnnestunud. Kas Pekingis on turist kui nakkushaigus?! Ja oi kui kohutav, sest ta räägib mingit võõrast keelt ja on siis seda jama veel vaja.
Õnneks tuli meile appi üks lennujaamas taksomajandust korraldav noormees, kes rääkis talutaval määral inglise keelt ning aitas taksojuhile selgitada meie hotelli asukohta. Ohh ja ahh ning murelikud näod. Justkui asuks meie hotell miskit ime paigas. "Kas 300¥ on sobiv hind?" (See ca 45 eurot). "Olgu, sobib. Lähme!" Hind tundus esimese hooga talutav, kuna Peking on suur, lennujaam kaugel ning samasugust hinda küsitakse enmuses maailma lennujaamades. Kuid peale seda, kui taksist aga käed rinnal risti ootas, et meie kohvrid ise tema auto pakiruumi hüppaksid ega näidanud üles mingit erilist aktiivsust ka abi osas, kui selgus, et neid kohvreid sinna puht-füüsiliselt ei olnud võimalik ära mahutada, läks Ergo närv mustaks. Veel mustemaks läks see siis, kui olime end autosse istutanud ning "hea"võõrkeelt kõnelev abiline hakkas seletama, et maksaksime taksojuhile kohe algul selle sõidu eest küsitud 300¥ ette ära. Ergo laiutas käsi. Mis 300 ¥? Tahame taksomeetri järgi sõita. Onud mõistsid oma võimetust. Kiirelt käis veel hõlma alt kerge kupüürivahetus (taksojuht oli abilisele juba "abi" eest tasu ette jõudnud maksta), uks kinni ning minek. Taksomeetri näit meie hotelli ees - 95¥ (ca 12eurot, mis sõidetud vahemaad arvestades on meie mõistes väga vähe). Kuna hotelli nimi meie broneeringul ning maja katusel suuresti ei ühtinud ja taksojuhti me enam ka ei usaldanud, siis enne lõpliku arveldamist sai ka see pisiasi hotellist üle täpsustatud. Õnneks oli õige maja. Heal lapsel mitu nime.
Kuigi maandusime Pekingis vaiksel pärastlõunal, mis oleks üldjuhul iga teise sihtkoha puhul andnud meile veel võimaluse õhtupoolikul linnaga tutvuda, siis õnnestus kõiksugu protseduuridel röövida meilt lõppkokkuvõttes niipalju väärtusliku aega, et prantsatasime oma hotellituppa alles päris õhtul. Näljased ja väsinud, kuid elamustest tulvil.
Hotell on meil täitsa okidoki ning kesklinnas. Linna peaväljak justkui kiviga visata. Kuid las see väljak jääb, kui nälg murrab. Ja mis sa nälja pärast muretsed - hotelli restorani kõhtu täitma! Hahaaa. Kui see vaid nii lihtne oleks. Sellistel hetkedel tuleb taas tõdeda - ära kunagi eelda midagi. Leidsin toa laualt pika kirja, mille sisu lühidalt: kevadpühade tõttu (uue aasta saabumine siis) suletud hotelli kaks restorani, room service'i töötajad ning restoraniteenindajad nädalaks puhkusele saadetud. Sellist nalja meil ei näe. Peale esimest ehmatust selgus, et õneks üks hiinakas siin hotellis siiski avatud. Viimses hädas olime sunnitud seal nuudleid lürpima ning vürtsist lammast järama. Kuigi Hugol on juba makaronidest villand ning vürtsise toidu tõttu võib suure vingu saatel kaanida toidu kõrvale ohtralt vett, siis meie valikud olid selle pakutud vähese seast (enamuses menüü kohta teatati, et neid sööke ei ole- kokk ka vist puhkab) parimad, mis võimalik. Kogu söögiooper vajaks juba omaette ümberjutustamist. Lühidalt saime peale pikka uurimist ja seletamist kausitäie nuudleid ja kaks šašlõkivarrast ning joogiks kuuma vett (?!) Ma ei julenud enam rohkem küsida. Kõht enam ei korisenud.
Paistab, et pühad on igatahes täies hoos ning seda on kuulda-näha ka igal õhtul meie hotelliaknast, kui kõikjal üle linna lastakse taevasse meeletutes kogustes ilutulestikku. Arvata võib, et samuti püdest tingitult, haigutas isegi Pekingi üüratus lennujaamas vaikus ning tühjus. Ja meie olime valmis massidega võitlemiseks. Massid on aga põgenenud pühadeks maale. Selgus, et mingi hulk ka linna peaväljakule ja Keelatud linna, mistõttu loobusime suuremast tunglemisest piletijärjekorras ning Keelatud linna sisenemisest. Loobuda ei suutnud me aga Hiina müüri külastamisest ning kulutasime selleks pool päeva oma lühikesest visiidist.
Pekingist on võimalik kergesti muretseda endale sedasorti Great Wall Tour, mis hõlmab tervet päeva ning peale kuulsa müüri veel kõiksugu muid atraktsioone. Nendeks teisteks atraktsioonideks on siidi tehas, tee galerii ja miskit shiukest pähemäärimist ja rahakulutamist veel. Kuna reisifirmad saavad nendesse kohtadesse veetavate klientide pealt raha, siis neid naljalt vahele ei jäta ning seetõttu on ka lihtsalt Hiina müüri külastamine palju keerulisem ettevõtmine. Selles ei oleks midagi keerulist, kui taksojuhid räägiksid pisut inglise keelt ning piisaks vaid paarist pikemast otsast taksoga. Aga pole mõtet unistada...
Läbi sebimise ja õiendamise õnnestus meil siiski turismibüroo kaudu sama suure raha eest, mis kogu päevase ringtuuri eest küsitakse, ka ainult müüri vaatama minna. Meie, autojuht ja giid ning poolteist tundi sõitu sinna ja poolteist tagasi ning tunni jagu müüri. Tagasiteel saime ka põike postkontorisse markide ostmiseks ja kaartide postitamiseks ning toidupoodi. Me nimelt ei ole suutnud paari päeva jooksul enda lähedusest ühtki korralikku toidupoodi leida. Niisiis varusime poest šokolaadi, veini ja paar õlut.
Müüri osas oli meie õnn, et parasjagu on käimas pühad, sest liiklus oli kergem ning ka müürile minekuga polnud mingisugust muret. Peale selle mure, et tegemist oli väga järsu osaga müürist ning pool tundi rassisime end üles ja seejärel pool taas alla. Müür on loomulikult võimas ning vonkelb 6300 kilomeetri jagu mööda mäenõlvi. Selle Hiina sümboli ning maailma ime oleme nüüd oma silmaga ära näinud.
Oma silmaga oleme ära näinud nüüd ka väikse tükikese sellest imede linnast Pekingist, kus elab 22 miljonit inimest ja mis on üüratult suur. Mööda linna vonklevad laiad kolmerealised sõiduteed, et mahutada kõike seda autode massi, mis siin pidevalt voorib. Hoolimata laiadest tänavatest on liiklus siiski aeglane. Omamoodi ime on siin ka kõikvõimalik teenindus, mis on üldjuhul kohutav. Mornide nägudega müüjad ja ettekandjad veavad end vajadusel susside sahinal kohale ning teevad vajaliku kuidagiviisi või pisut kehvemini ära. Kindlasti toetab seda ka jootraha kultuuri puudumine siinses ühiskonnas. Puudub lihtsalt piisav põhjus pingutamiseks. Ja kui jätsime hotelli hiinakas teenindajale ca 3 euro jagu tippi, siis oli ta ääretult ähmi täis ning jooksis liftini sooviga see meile tagasi anda. Lisaks toimib poodides meie jaoks senini vist veel vaid Mööblimajas käigus olev arveldussüsteem, kus ühest kohast valid kauba ja teises kohas maksad, et siis taas tšekiga tagasi kauba järele minna. See toimis siin isegi ühes toidupoes, kus olid eraldi letid puuviljadele, pagaritoodetele, kommidele jne. Vajadusel ainult siiberdadki edasi-tagasi. Mis veel poodidesse puutub, siis on need siin justkui ära peidetud ja kui sa ei tea, siis ka naljalt ei leia. Linnapilt on hall nagu betoon ning kõikjal kõrguvad ühte laadi hallid majad. Meie avastasime näiteks ühel õhtul juhuslikult, et hotelli kõrval olev suur hoonetekompleks on seestpoolt üüratu kaubanduskeskus. Kui meie keskuste välisseinad on täidetud üüratute valgusreklaamidega, siis siit neid ei leia ning ainukeseks viiteks on mõni kangema brändi rahulik poeaken, mis tänava pool end ilmutab. Meie üllatuseks ei olnud tõepõhja all ka levinud arvamusel, et hiinlased ei räägi absoluutselt inglise keelt. Kehtib see peamiselt vanema generatsiooni kohta. Noored omandavad keeletadmisi koolis juba varakult ning enamasti keegi neist meiega hätta ei jäänud.
Igatahes saime oma paari Hiinas veedetud päeva jooksul ohtralt elamusi ja kogemusi ning mul on hea meel, et tulime Pekingisse ilma eriliste ootuste ja lootusteta. Elamusi ning üllatusi jagus.
No comments:
Post a Comment