Friday, February 8, 2013

Koh-Samui. Paradiis kellele?

Milline võis see kiidetud paradiisisaar aastaid 10-20 tagasi välja näha, seda oskab tänasel päeval ette kujutada vaid hea fanaasiaga inimhing. Lennukid voorivad ja paadimootorid podisevad ning iga saarele astunud turist jätab siia oma jälje. Ja neid jälgi on kogunenud juba liig-palju, sest avastamata ja inimetsest puutumata paradiisi tuleb siit nüüd taga otsida tikutulega.
Koh-Samui on tänasel päeval turistide külastatavuse pooles Tai teine saar. Esimesel kohal on Phuket, kus veetsime ka meie mõned aastad tagasi nädalakese oma puhkusest. Kui Phuketis peatusime saare pisut vaiksemas osas Karon beachil, siis sel korral sattusime Koh-Samui kõige turistirohkemasse piirkonda - Chaweng beachile. Meie hotell on küll ägedamast melust pisut eemal ja rahuliku rannaalaga, kuid sadakond meetrit eemal käib üsna korralik mürgel. Tegemist on tavapärase kuurortiga, kus turistide hordid on kohalikud ära hellitanud - taksojuhid on muutunud laisaks ja teenindus pea kõikjal nigel. Oodatakse raha, kuid selle nimel keegi üleliigselt ei pinguta.
Hotelli saabudes puudusid meie toast rätikud ja seep ning seif ei toiminud. Rätikud peagi siiski saime, kuid seepi ning seifiparandajat pole ka peale mitmeid meeldetuletusi siinkohal näinud. Viimasel korral saime receptionist lausa pahura vastuse, et miks me siis enne kella viit ei tulnud. Ja meie oleme veel üsna leplikud. Leplikus lõppes aga sellega, kui rannast tulles leidsime eest koristaja poolt pärani jäetud rõduukse (meie tuba on esimesel korrusel ja väga lihtsalt ligipääsetav). Jah, meie tuppa olid küll ilmunud viis päeva oodatud käte- ja rannarätid, kuid minu kannatus siinkohal katkes. Elasin end receptionis korralikult välja, kuid vaevalt see siin miskit lõppkokkuvõttes muudab.
Kuigi otsest paradiisi me eest ei leidnud, siis täidab meie sihtkoht siiski eesmärki - puhkame ja logeleme. Tinglikult võib paradiisiks nimetada sedagi ning eeldatavasti on sama ilus eesmärk kõikidel turistidel, kes Koh-Samuile saabuvad. Paraku ei oska või ei taha mõista kõik seda jälge, mis nende paradiisikülastusest siia aga maha jääb.
Maandusime Koh-Samui üli-nunnus lennujaamas pühapäeva hilisõhtul. Rahvusvaheline lennujaam, mille terminal kujutab endast armast hütti, on saanud omajagu tunnustust ka väljaspoolt riiki. Transport lennukist terminali toimus värvilistes lahtistes vedurites (?!) Samasuguse transpordivahendiga liikusime ringi näiteks Singapuri loomaaia meeletul maa-alal. Väikeseks murelapseks olnud viisa saime kiirelt ning muretult kohapeal tehtud ja meie uksed puhkuseparadiisi avanesid rahulikult.
Olime jätnud endale mõnusaks rannapuhkuseks tervelt kuus pikka ning kuuma päeva, millest enamuse olemegi eesmärgipäraselt täitnud - hommikusöök, päike, meri, bassein, lõunauinak, õhtusöök, jalutuskäik ja mõned vaatamisväärsused. Seltsiks saatmas mäng ning ammu lugemist oodanud raamatud. See ongi meie väike paradiis.
Ühe pooliku päeva veetsime ka saare teisi külgi avastades. Käisime elevandisafaril, kuigi südant piinasid mõtted, kui hästi või halvasti neid suuri ja võimsaid loomi siin hoitakse ning uudistasime kohalikke pühapaiku ja loodusvaateid.
Homme on draakoniaasta viimane päev. Kas see annab meie viimasele õhtule siin saarel ka erilise meeleolu? Draakoniaasta ise algas meie jaoks väga vaikselt pisut rohkem kui aasta tagasi rahulikul Lankawi saarel Malaisias. Eks nüüd näis, kas Koh-Samuil on algava mao aasta tervitamiseks miskit muud sorti olemist plaanis.

No comments:

Post a Comment