Kadunud kohvrid ja ohtlikud suitsud

Hiline pärastlõuna Singapuri lennujaamas. Kolm väsinud reisiselli istuvad pingi serval ja vaatavad tuima näoga pagasilindil sõitvaid kohvreid. Jah, need reisisellid oleme meie ja me oleme juba üsna teadlikud sellest, et nende, juba mitmendat ringi tegevate kohvrite seas meie omi ei leidu. Meie kohvrid on Frankfurdis ning jäävad sinna veel vähemalt päevaks. Kui nüüd päris algusesse minna, siis oli Tallinas parasjagu tugev lumetuisk, kui oma sammud lennujaama poole seadsime. Tuisk oli sama suur ka siis, kui lennuk oli juba rahvast ning pagasit täis laetud. Ja ei raugenud see tuisk veel nii pea. Rada oli lumine, liiklus häiritud ning meie õhku tõus teadmata ajaks edasi lükatud. Meie lend Frankfurti startis planeeritust rohkem kui tunni jagu hiljem ning selleks ajaks olime kaotanud juba suurema osa lootusest jõuda õigeaegselt oma jätkulennule Singapuri. Justkui kirsiks tordil olid lisaks ka segadust tekitavad teated Frankfurdi lennujaamas - "Teid oodatakse ära","Teile tullaks vastu ning viiakse lennukile", "Te ei jõua enam lennule", "Veel on võimalik minna, aga nad ei jää teie pärast ootama". Seda viimast lauset ei lasknud me enam korrata ning panime jooksu. Kui tegu oleks olnud Tallinna Lennujaamaga oleksime võinud vahepeal ka vabalt tassikese kohvi juua, kuid kel on aimu vahemaadest Franfurdi lennujaamas, siis väravast A30 väravasse Z54 just mõne minutiga sörkides ei kulge. Otseses mõttes hing paela ja pakkidega kaelas jõudsime hingeldades lennukisse. Kahjuks pagasipoistel ei olnud kiirustamiseks erilist motivatsiooni ning sellist eneseületust nende poolt ette ei võetud - õhku tõusime vaid meie ja see mis meil parasjagu käe otsas oli. Nii me siis istusime seal Singapuri lennujaama pagasilindi ääres ning lootsime võimatut. Juba seisis meie kõrval aga tädi meie nimede ning kohvrinumbritega ning kinnitas veelokrd meie kadunud lootust - kohvrid jäid Frankfurti. Et ikka asjale veelgi põnevust lisada, siis tunnistas Ergo vajalikke pagasidokumente täites tollitöötajatele üles oma katse salakaupa vedada :) Nimelt selgus, et Singapuri ei tohi maksuvabalt ühtegi pakki suitsu sisse vedada - Ergol oli neid kohvrites kokku lausa kümme (mõlemas siis viis). Kui tervet ei jaksa, siis tee pool - ja nii ta tunnistaski üles, et vaid ühes kohvris on 5 pakki suitsu. Kirjeldas kohvrit ning jättis ka onudele kohvri koodi selle avamiseks ning suitsude konfiskeerimiseks. Järgmisel õhtul, nagu loodetud, ootasid kohvrid meid hotellis. Üsna räsitud olemisega teised, pealt näha siiski terved. Minu roosa kohvri taba oli muugitud ning muuhulgas ka sinna Ergo poolt saladuskatte all pistetud suitsupakid kadunud. Ergo enda kohver aga, see mille kohta ta ülestunnistusi jagas ning mille koodi ta andis - ei avanenudki enam. Tee, mis tahad- ei lähe lahti. Pikk ja keeruline lugu, mis pidi juba päädima sellega, et tollitöötajad pidid tulema meie hotelli uuesti kohvrit avama/muukima ( kuna eeldatavasti olid nemad seal midagi nässu keeranud), lõppes siiski õnnelikult. Kuigi Ergo oli valmis juba kohvri rikkuma ning lukud läbi lõikama, tegi ta veel viimaseid katseid pisut teistsuguste koodidega ning TADAAAA! Selgus, et vahetult enne kodunt lahkumist suutis ta kogemata ühe numbri koodist ära muuta, mistõttu ei õnnestunud kohvrit avada ka tollitöötajatel. Kuna Ergo tunnistas aga üles vaid viie paki suitsude sisseveo, siis uskusid nad neid meie teisest kohvrist leides, et noos on käes ning oleme ise miskit sassi ajanud ega vaevunudki rohkem teise kohvri avamise nimel võimlema. Lõpp hea, asjad käes ning suviselt kuuma Singapuri avastamine võis jätkuda juba pisut mugavamas outfitis.